Sa oled kaevanduslinna Kohtla-Nõmme tüdruk, kummagi vanema elukutse pole muusikaga seotud. Kuidas läks nii, et tulid Tartusse muusikaõpetajaks õppima?
Tõepoolest ei ole mu vanemad elukutselt muusikud. Ema õpetab Kohtla Põhikoolis saksa ja inglise keelt, isa töötas Kohtla kaevanduses. Aga mu suguvõsa on väga muusikalembene, mitmeid põlvi on sugulaste hulgas pillimehi olnud. Kodused peod ei möödu kunagi lauluta. Õppisin Kohtla-Järve laste muusikakoolis klaverit, aga muusikakooli lõpetasin hoopis Jõhvis, sest aasta enne minu lõpetamist läks mu klaveriõpetaja Liana Jefimova sinna üle. Ja ma pidasin väga oluliseks just tema käe all lõputunnistuseni jõudmist. Laulu ja klaverimängu kõrval oli mul teine suur armastus kooliajal veel, see oli rahvatants ja ehk oli see mingil perioodil mulle olulisemgi kui laulmine. Nii Kohtla Põhikoolis kui Kohtla-Järve I Keskkoolis tegutsesid tantsurühmad. Olen tantsinud nii sega- kui naisrühmas ja suurtel pidudel osalenud.
Kas ei tulnud mõtet minna hoopis tantsujuhtimist õppima?
Olin varakult veendunud, et minust saab ema eeskujul õpetaja. Ja et muusika mulle nii oluline oli ja et selle õppimine läks hästi, oli loogiline valik muusikaõpetaja. Keskkooliajal organiseerisime tüdrukutega oma klassi lauluansambli, mida klaveril saatsin. Käisime ka mitmel pool esinemas. Abituuriumis õnnestus mõni klassivend ka kampa saada. Loomulikult tahtnuksin minna pärast keskkooli Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kuid muusikaerialale ei saadud mind võtta ? olin lõpetanud ju ainult laste muusikakooli, muusika-alane keskharidus puudus. Olin nii vapper, et käisin isegi katsetel ja seal öeldi, et teadmiste-oskuste poolest võetaks mind kahe käega vastu, aga et paber puudub, pole võimalik. Õnneks olid Tartu Õpetajate Seminaris veel vastuvõtukatsed olemata. Valisin muusikapedagoogika ja koorijuhtimise, lisaerialadena klaveri ja solfedzo.
Õpetajaid on, vähemalt praegu, igale poole hädasti vaja. Kuidas olid lood sel ajal, kui Sina Tartus diplomi said?
Siis ei olnud töökohti tõepoolest ülearu, vähemalt mitte Tartus, kus lootsin iseseisvat elu elama hakata, sest see linn oli mulle õppimise ajal väga armsaks saanud. Suure otsimise peale leidsin muusikakasvataja koha lasteaias, kus tundus, et mind nii väga ei oodatud ? loodeti ilmselt saada mõni vanem ja kogenum. Ja saatus tahtis nii, et ma ei jõudnud oma ametisse veel sisse elada, kui mind otsisid üles mu endised õppejõud seminarist Inna Samoilova ja Tiiu Millistver ja soovitasid tungivalt minna Tabivere Gümnaasiumi, mis on ilma muusikaõpetajata. Nii hakkasingi bussiga Tartu ja Tabivere vahet sõitma. Sain kõik muusikatunnid, lisaks gümnaasiumiosa kunstiajaloo tunnid. Selline sõitmine oli esialgu harjumatu, bussiajad ei klappinud tundide alguse ajaga. Praegusest olukorrrast, kus õpetajad Tartust spetsiaalse bussiga tööle tuuakse, ei osanud kümne aasta eest unistadagi.
Praegu õpetan ka Elleri-kooli Tabivere filiaalis solfedzot ja muusikaajalugu.
Kui praegu võimalus avaneks, kas läheksid mõnda Tartu kooli tööle?
Tegelikult ei läheks. Olen harjunud, et töötan Tabiveres ja elan Tartus. Maakooli lapsed on ikkagi südamlikumad, vahetumad ja siiramad, nendega on kergem suhelda. Tartus oleks sellest küljest arvatavasti raskem. Olen ka avastanud, et aeg, mis kulub bussisõiduks, võimaldab tööpäevast välja elada, jätan õhtul Tartusse sõites päevamured Tabiverre maha.
Olid vahepeal ka Tabivere rahvamajas ametis?
Tõepoolest, paar aastat tegutses rahvamaja juures segakoor, 2000. aasta suvel käisime isegi Tallinnas Eesti-Soome laulupeol. Tollane rahvamaja juhataja Pilvi Pindma tahtis väga seda koori, kevadtalvel alustasime proovidega ja suvel läksime laulupeole, aga koori tarvis oli meid ikka vähe, eriti raske oli mehi laulma saada. Ühed tulid ja teised läksid. Järgmisel suvel osalesime veel segakooride laulupäevalgi, aga et koor väga kokku kuivas, tuli laiali minna.
Segakooriga läks lauljate passiivsuse tõttu tõesti pisut kasinalt. Aga põhitöö, mis tublisid tulemusi andnud, teed Sa ikkagi koolis. Räägime sellest.
Gümnaasiumis on praegu lastekoor ja mudilaskoor, vahepeal tegutses ka väikeste poiste ansambel, aga pean tunnistama, et nende rüblikutega on tõesti raskusi. Esiteks on laulev laps ka muudel aladel aktiivne, teeb sporti, tahab võistlustel käia. Ja kui on valida, kas laulma tulla või kuhugi kaugemale võistlustele sõita, valitakse tavaliselt viimane. Pedagoogi seisukohast on ka sageli nii, et saad poisi talvel nii-öelda joone peale, talle hakkab endale ka asi meeldima, sest on tulemust… ja siis on vahepeal suvi, kõik unustatakse, iseloomukene ja huvid on jälle muutunud. Aga kooridega on hästi läinud, Tallinna laulupeole läheme kolmandat korda.
Mudilaskoor sai sel kevadel laulupeoeelsel võistulaulmisel esimese kategooria, lastekoor teise. Ega suuremad lapsed ometi kehvemini laula?
Õnnetuseks oli võistulaulmisel kolmandast häälest kaks lauljat puudu. Ja et meid ainult 15 ongi, jäi see hääl nõrgaks.
Kui pärast züriilt pärisin, mis vajaka jäi, ütles Ingrid Kõrvits, et talle meeldis meie väike koor just eriti ja laul oli väga puhas, aga justnimelt ühte häält polnud kuulda. Muide, kõigil võistulaulmistel ja konkurssidel vestlen pärast alati hindajatega, et oma head ja vead teada saada. Ses suhtes on ka hea, et olen kümme aastat ühes koolis olnud, et tunnen laste hääli, tean, milleks nad võimelised on. Enda suhtes olen väga kriitiline ja püüan tehtud vigadest alati õppida. Laulmise viib heale tasemele vaid järjekindel töö.
“Laulupärlike” on viimasel ajal Tabiveres väga populaarne ? võistlejaid palju, saal publikust tulvil.
1998. aasta kevadel alustasime tasapisi valla laste lauluvõistlusega, varem oli korraldatud koolisiseseid. Sel aastal oli keskastme vanuserühmas eriti palju lauljaid. On terve hulk hea häälematerjaliga lauljaid, enamik siiski tüdrukud, kes aasta-aastalt arenenud on. Ja rõõmu teeb, et ise tullakse küsima, kas ma aitaksin võistluseks laulu valida ja õppida. Mõni heade eeldustega laps on arem ka, vajab julgustamist, et ta söandaks esinema tulla.
Lapsed ilmselt näevad, et teistel läheb hästi ja et Sinu õpetamisest on abi, sellepärast tullaksegi?
Jah, siin ongi oluline, et oma laululapsi ja nende häälematerjali peab tundma. Noort häält peab arendama ja laskma tal koos lapsega kasvada. Inimene, kes hääleseadest ega laulmisest suurt ei tea, võib küsida, miks laps nii vaikselt laulab, miks ma ei õpeta teda valjemat häält tegema. Aga ma ei tohi sundida karjuma, see moonutab tämbrit. Peab oskama väikesele lauljale selgeks teha, kuidas hääl tekib, kuidas seda ise suunata ja muuta saab. Ja hääl tõepoolest areneb, kui selle nimel tööd teha.
Hea tulemuseni viib eeldustega lapse tema enda suur soov järjest paremini laulda ja õpetaja tõsine töö temaga.
Poisse on “Laulupärlikesel” vähevõitu?
See on jälle seesama teema, millest eespool juttu oli. Võimetega poisse on, aga neil pole püsivust. Aga üks tore erand on Artur Aunap, kes on andekas, kellel on head looduslikud eeldused ja õppimisvõime. Tema teeb tõesti vaid rõõmu, pealegi on ta oma 11 eluaasta juures selline tore ja asjalik noormees, kellega on hea ja lihtne suhelda ? tõeline väike sõber! Arturiga tegime ju sel kevadel läbi raske võistluse ja tal läks tõesti väga hästi. Eesti Meestelaulu Seltsi korraldatud poiste-solistide ülevabariigilisel võistlusel jäi ta oma vanuserühmas napilt neljandaks. Loomulikult on see väga oluline, et kodus tuntakse tema töö ja edusammude vastu huvi, aidatakse ja elatakse kaasa.
Kas niisugune vanemate ja pere suhtumine on haruldane?
Kahjuks küll. Pean tunnistama, et paljudes kodudes ei tunta üldse huvi, milleks laps suuteline on, mida ta õppinud on. Kui koolis korraldatakse emadepäeva puhul kontsert ja kuulajaid on vaid käputäis, ajab see ju lausa nutma. Ja nii on paraku ka muude kontsertidega ja praegu laulupeole minekuga. Mõnda vanemat ei huvitagi lapse osalemine sellel suurel peol. Viimasel minutil teatatakse mulle, et perel on hoopis teised plaanid ja last peole ei lubatagi. Ometi on kleidid kõigile õmmeldud, laps on ülevaatustel koos teistega pabistanud, on sellest tähtsast sündmusest kindlasti ka kodus rääkinud… Tundub, et mõned isad-emad, kelle lapsed laulavad, ei ole ise laulupidude vastu kunagi huvi tundnud, pole seal osalenud ega isegi mitte publikuna kaasa elanud. Aga kui koolilapsel seda vaimustust ja ühist hingamist, mis suure laulukaare all tekib, kogeda ei võimaldata, ei teagi ta, millest ilma jääb, ei lähe täiskasvanuna koori laulma, ei tee viimaks koguni televiisorit peoülekande ajal lahti! Ta jääb elus paljust ilusast ilma ja sellest on ääretult kahju.
Meie jutuajamise ajal on Sulle mitu korda helistatud, ikka on jutt kleitidest, infolehtedest, väljasõiduajast.
Jah, just nii see organiseerimistöö käibki. Helistan lastele ja nemad helistavad mulle. Panen neile, kes ise aktiivsemad, südamele, et nad mõnda sellist koorikaaslast otsiksid, kellega mina kontakti saanud pole. Infolehe tegin igaühele, seal on kirjas kõik peoga seonduv: millal on väljasõit, mis vaja kaasa võtta, millal on proovid, kus täpselt ööbime jne. Leidsin, et sellest lehest on rohkem abi kui lastevanemate koosolekust, kuhu paljud ehk ei tulegi. Talve jooksul on suur töö ära tehtud, et peole pääseda, kõrge kategooria saada. Aga enne pidu võtab veel palju energiat see suur asjaajamine.
See on suur õnn, et kool maksis kinni nii kleidiriide kui õmblemise. Kleidid on heledad, puuvillase ja linase segu. Mudilaskooril on lõige lapselikum, lastekoori neidude esinemisriie on pisut daamilikum, kaelusesse käib sõlg.
Millal sõidate?
Buss sõidab välja reede hommikul. Mudilastel poleks vaja nii vara minna, aga läheme ikka kõik koos. Siis näevad kõik ära ka tantsupeo peaproovi, kuhu piletid said muretsetud. Ka see on minu arvates väga oluline, et laululapsed tantsupidu näeksid, sel moel nakkab ehk ka tantsupisik. Ma ei väsi kordamast: nii laulu-kui tantsupeo sees tuleb olla, kaasa teha ja seda õhku hingata, et tekiks vajadus seda taas kogeda, ise osaline olla.
Loodame, et pidu läheb hästi nii väikestele lauljatele kui Sulle endale ja teistele õpetajatele, kes peolistega pealinna kaasa tulevad. Aga viimane küsimus hoopis selline. Mida arvad teooriast, et absoluutselt iga lapse võib suure harjutamise ja muusika sees olemisega laulma panna?
See on tegelikult õige, et lapsed, kes n-ö oma häält kuulata ei oska, võib harjutada teiste toel kooris laulma. On võimalik õpetada kõrvallauljat kuulama ja oma häält tema järgi seadma. Igaühest ei tule solisti ja lauluhääl on ikkagi looduse kingitus, kuid muusikaarmastust ja laululusti saab süstida igaühesse, kes vaid ise soovib.
KAIE NÕLVAK
