Olen enda jaoks liikluskäitumises ammu teinud mõned järeldused ning jagan neid ka lugejatega: 1. Autoga sõites kinnita alati turvavöö! Minul isiklikult on tekkinud harjumus turvavöö kinnitamiseks, liigutus on automaatne. Kõrvalistmel või taga istudes aga on mõnikord ka kinnitamata jäänud. Sellel suvel juhtunud õnnetustele mõeldes saab ainult ühte öelda – turvavöö peab alati kinnitatud olema. 2. Kui jääd kohtumisele hiljaks, ära lisa gaasi, vaid helista ja teata hilinemisest! Loomulikult on veelgi parem hakata lihtsalt varem sõitma, kuid ka teel võib ette tulla ootamatusi. Helistada ette ja teatada hilinemisest on alati väiksem “õnnetus” kui oht sattuda avariisse või üldse mitte kohale jõuda. Tegelikult ei ole meil ju sugugi nii kiire. Pidev kiirustamine tuleneb meie mõtlemisest ja seda me saame ise muuta. 3. Kasuta turvavarustust! Juba auto soetamisel pööra rohkem tähelepanu turvavarustusele (õhkpadjad, mitteblokeeruvad pidurid, veojõukontroll jmt) ja kasuta neid. Telefoniga rääkimisel kasuta käed-vabad süsteemi ning pea meeles, et sõidu ajal märkmikku kirjete tegemine ei ole ohutu.
Laste turvalisus autos
Laps peab alati olema olenevalt vanusest kas turvatoolis või -istmel ja loomulikult turvavööga kinnitatud. Mul ei lähe meelest kuu aega tagasi nähtud pilt Tallinna?Tartu maanteel. Sõitsime perega Tallinna suunas ning jõudsime juba Jüri lähedale eraldusribaga teelõigule. Kiirus oli saja ümber. Kuna sel lõigul on lubatud rohkem, sõitis meist pidevalt autosid mööda. Tähelepanu äratas üks väike kaubik, mis meist samuti möödus. Autos istusid eesistmetel kaks täiskasvanut ja lisaks oli autos üks umbes 3-aastane laps. Täiskasvanud olid kenasti turvavöödega kinnitatud, õlgade juurest olid turvavööd hästi näha. Aga laps seisis kahe istme vahel lihtsalt püsti! Ehk siis oli täielikult turvamata. Ta ei saanudki olla sellises kohas seistes kinnitatud mingigi turvavöö või muud ohutust tagava vahendiga. Kas autos olnud täiskasvanud mõtlesid, mis juhtub lapsega äkkpidurduse korral? Või veel hullem – kokkupõrke korral? Vaevalt, et mõtlesid. Kui oleksid mõelnud, oleks laps olnud turvatoolis, rihm peal.
Millegipärast arvavad mõned lapsevanemad, et sõitvas autos lapse süles hoidmine on piisav lapse kaitsmiseks. Laps ei kaalu ju palju, teda ma jõuan ju avarii korral kaitsta ? on selgitus varnast võtta. Kui pakkuda neile vanematele võimalust hoida süles ja “kaitsta” 100- või 150-kilost eset, siis on vastus kohe olemas – ei jõua, ei ole mõeldav. Aga teatud kiirustel kokku põrgates esemete kaal füüsikaseaduste järgi lausa kümnekordistub. Nii saab hetkega lapse 10-st kilost sada. Lapse koht sõitvas autos on turvatool või -iste, mis alati turvavööga kinnitatud.
Luba endale 90 km/h sõitmist
Paljud ostavad üha suuremaid ja võimsamaid autosid, et siis maanteel kehvematele ära teha ehk suuri kiirusi arendada. Võimsa ja kalli autoga kaasneb justkui garantii, et seal sees istudes olen kaitstud, minuga ei juhtu midagi. Võin kiirustada ja kihutada. Ühiskonnas on valitsev suhtumine, et mida suurem ja vägevam auto, seda kiiremini pead sellega sõitma. See näitab justkui su edukust.
Kas tegelikult ei ole mitte vastupidi?! Edukas saab ikka olla inimene, kel on aega mõelda enese ja oma lähedaste peale. Kel on soovi elada ja tegutseda rohkem kui lihtsalt punktist A punkti B jõudmiseni. Kes saab omale lubada ohutut sõitu.
Hästi läheb sellel sõidukijuhil, kes saab endale lubada maanteel 90 km tunnikiirusega sõitmist. Mis kõige tähtsam – juhi enesetunne, et mina saan endale lubada sellisel kiirusel sõitmist, sest ma ei pea rabelema nahast välja riskipiiril kihutades, mul on aega, mulle meeldib nii rohkem. Ma vaatan autoaknast kahetsusega neid, kes must mööda kihutavad. Tihtipeale lubaks minu auto ja minu autojuhivõimed neist kõigist mööda sõita, aga milleks? Mul ei ole vaja maanteel endale ja teistele pidevalt tõestada, kui hea auto mul on ja kui hästi ma sõita oskan. Mul on tähtis jõuda sinna, kuhu ma tahan ja ma jõuan sinna. Loodan, et inimesed mõtlevad oma harjumuste ja käitumise peale ning võib-olla leiavad põhjust midagi muuta. Suurema turvalisuse ja parema elu suunas.
Tõnis Kõiv,
Riigikogu liige,
Reformierakond
