Aprilli viimasel nädalavahetusel Viljandimaal Karksi-Nuias peetud keskastme kooliteatrite riigifestivalilt tõi ühe neljast laureaaditiitlist koju Torma Põhikooli draamaring OFF, mida juhendab Ülle Säälik. Laureaaditiitel oli kõrgeim, mida festivalil võita oli võimalik: peapreemiat seal välja ei antudki.
Tormalastele tõi edu lavastaja enda kirjutatud lugu “Teisele poole”, milles tegevus toimub kolmel eri tasandil: MSN-ivate pealiskaudsete sõbrannade, kriisisituatsiooni (ehk paadiga tormisele merele) sattunud noorterühma ja elu põhiväärtustest kõnelevate armastajate tasandil. Kolm ülejäänud laureaaditiitlit läksid Jõhvi Vene Gümnaasiumi kooliteatrile Edelweiss (lavastus “Armukadedate naiste koosviibimine”), Karksi valla kultuurikeskuse noorteteatrile O (“Kallid vanemad”) ja MTÜle Altermanni Näitemängustuudio (“Kanafarm”).
Karksi-Nuia etendusel sujus tormalastel kõik tunduvalt paremini kui sama tüki varasematel mängukordadel: noored näitlejad panid endast viimase välja ning ette ei tulnud ka ühtegi tehnilist apsu. Tehnilistel vahenditel on selles lavastuses aga päris suur roll: kasutatud on videot ning heli- ja valgusefekte. Maakondlikel näitemängupidustustel Tabiveres oligi OFFil tehnikaga natuke maadlemist. Riigifestivalile pääseti sellele vaatamata.
“Me ei julenud hästi riigifestivalile pääsemistki loota, seda üllatunumad ja õnnelikumad olime seal saadud laureaaditiitli üle,” ütles Ülle Säälik.
Positiivne oli juba vahetult pärast etendust žüriilt saadud tagasiside. Oma esimesest, kolme aasta tagusest riigifestivalil käimise kogemusest (siis sai Torma kooli draamaring eripreemia sotsiaalpoliitilise ainese ja kujundlikkuse lavaletoomise eest) mäletab Ülle, et siis kõneles žürii ainult juhendajatega, nüüd leidis näitlejatest Leila Säälikust, Iivi Lepikust ja Karol Kuntselist, teatripedagoog Maret Oomerist, ajakirjanik Gert Kiilerist ja kultuuritöötaja Mario Šljaiterisest koosnev hindajatekogu aega ka lastega kõnelda.
„Nende suhtumine oli äärmiselt toetav ning nad tegid väga asjalikke tähelepanekuid laste mängu, misanstseenide ja muu kohta,” ütles Ülle Säälik.
Tema sõnul oli kaheksateistkümne festivalilavastuse hulgas üsna palju suhteliselt sarnaseid lugusid, milles noored kurtsid oma raske elu üle: selle üle, et keegi neid ei kuula ega mõista jne.
“Tõsine tükk oli meilgi, aga meie püüdsime näidata ka neid hetki, mis elu kõigele vaatamata elamisväärseks muudavad. Mis ei tähenda, et meie lastel probleeme poleks,” ütles Ülle Säälik.
Rohkem puhast tööaega
Tema sõnul said ülejäänud laureaaditiitlid just need lavastused, mis ka tormalastele kõige rohkem meeldisid. Näiteks Tartus tegutseva Altermanni Näitemängustuudio “Kanafarm” oli suhteliselt vähese tekstiga, aga lööv lugu, milles tehti head teatraalset nalja, mille üle lapsed naersid tihti ühel ja täiskasvanud hoopis teisel põhjusel. Väga meeldis Ülle Säälikule ka publiku lemmikuks tunnistatud Kostivere Laste Teatri lavastus “Tuhkatriinu”.
“Kui tavaliselt on muinasjutu puhul kaks võimalust, mis mulle kumbki ei meeldi — et mängitakse lugu klassikalisel kujul ära või keeratakse palaganiks —, siis kostiverelased olid leidnud kolmanda võimaluse: muinaslugu kulges oma rada, vahepalades tuli aga sisse tänapäev,” ütles Ülle Säälik.
Tema enda jaoks oli Torma OFFi tänavune lavastus “Teisele poole” võib-olla olulisem kui varasemad: sellepärast, et tekst oli puhtalt tema kirjutatud, ning sellepärast, et muusikaliselt aitas lavastuse kujundada tema poeg Ako. Lavaloosse said kirja mõtted, mis Üllet juba ammu vaevanud olid ja mis ka OFFi ühistes „jututubades” kõne all olnud. Nii et teemasse sisse elamiseks noored seekord aega ei vajanud. Sedavõrd rohkem jäi siis puhast tööaega. Ka korrale kutsuda polnud proovides üldjuhul kedagi vaja, sest trupi neli aastat koos teatrit teinud tuumik oli väga tööhimuline.
“Muidu käib ju proovides asi ikka nii, et kõigepealt teeme natuke nalja, siis tülitseme, sest mõned ei taha naljategemist kuidagi ära lõpetada, ja siis teeme natuke tööd ka,” ütles Ülle Säälik.
Seekord, nagu öeldud, tehti proovides palju tööd ja tulemus oli selle vääriline. Pärast Karksi-Nuiat sai trupp terve koolipere ees kiita ja aleviku vahelgi on paljud inimesed nii lastele kui juhendajale lihtsalt juurde tulnud ja tunnustussõnu öelnud. Küllap osati nende edule võõrsil paremini kaasa elada sellepärast, et enne riigifestivalile minekut näidati lavastus ka kohalikule rahvale ära.
“Ega meil suurt usku ei olnud, et rahvas tuleb, nii et panime kooli saali ainult paar toolirida. Aga asi lõppes sellega, et osa rahvast pidi tükki püstijalu vaatama, sest lavastuslike iseärasuste tõttu polnud võimalik enam toole juurde paigutada,” ütles Ülle Säälik.
Päris palju avaldasid tema sõnul noortele mõju õpetajate etendusejärgsed kommentaarid: tundus, et viimased hakkasid neisse suhtuma kui peaaegu täiskasvanuisse.
Pool truppi lõpetab
Riigifestivalil edukalt esinenud trupist jääb tulevaks aastaks kahjuks alles vaid pool, ülejäänud lõpetavad kooli. Kõige kurvem on Ülle sõnul see, et ilma jääb ta ka kõigist muusikutest, kes senini lavastuste helilist poolt kujundada aitasid.
“Nii et kitarri- ja trummiteema tuleb nüüd mõneks ajaks ära unustada ja püüda mingite teiste vahenditega helilist tausta tekitada,” ütles Ülle.
Et teatritegijatest üldse puudust võiks tulema hakata, seda ta kartma ei pea, sest OFFil on olemas ka teine keskastme trupp ja vanemate koolikaaslaste edust innustust saanuna tahaksid lavale pääseda algklassilapsedki. Paraku ei saa Ülle endale päev otsa teatritegemist lubada, sest ka tema põhitöö — inglise keele ja inimeseõpetuse õpetamine — peab tehtud saama. Nüüd, vastu suvevaheaega mõlgub tal aga meeles hoopis teatrilaagri korraldamine.
“Meie trupp on ju nii suur, et täies koosseisus ei mahu me ära ühtegi kooliteatrite suvekooli, seepärast tahaksimegi päris oma suvekooli teha: siis oleks kõigil jälle sügisel suurem isu teatrit teha,” ütles Ülle Säälik.
Tal endal on kindlasti. Teatritegemisest, mis algul sai areldi ja hobikorras ette võetud, on saanud tema jaoks kõige olulisem eneseväljendamise kanal, mis pealegi kõige rohkem tunnustust toonud.
RIINA MÄGI
