Tulin linnast, vihmasadu. Raadio teatas poole viie paiku, et torm on Saaremaalt läbi tulnud ja Viljandimaal elektriliine katkestanud. Auto kõikus maanteel sinna-tänna ja rattad tahtsid lendu tõusta. Luua metsade vahel tõmbasin pea õlgade vahele, sest miski käbitaoline ese põrkas vastu esiklaasi. Siis tuli telefoni kõll, et Järsi kinnistu on elektrita kella 20.30-ni.
Uskusin, sest Elektrilevi ennustas oma lülitamisi eelmise tormi ajal lausa minutise täpsusega. Jõudsime pimedale õuele. Torudes oli isegi veesurve alles, see kadus siis, kui armas abikaas oli duši alt läbi lipsanud.
Mida ma olin eelmisest tormist õppinud? Midagi ikka, vett oli varutud ja telefon ära laetud. Austet ämm oli varustanud mind LED-tormilaternaga. Vormilt nagu petroolilamp, aga sisult moodsam. Ahjud olid soojad. Panime laterna külmkapi otsa ja asusime kaasatoodud kartulisalati karpi tühjendama.
Malmahi päästab olukorra
Tõstsin laterna sangapidi raamatuvirna otsa, viskasin diivanile pikali ja asusin lugema. Leonardo da Vinci elus on veel mõned minutid, mida ma ei tea, see viga tuleks parandada. Kõrvale asetasin nuhvli, kust kiikasin spordiuudiseid. 20.30 ei toimunud suurt midagi peale selle, et Pärnu Võrkpalliklubi hakkas Horvaatias ära väsima. 21.30 kaotasid nad kuldse geimi. Veel paarkümmend lehekülge, siis kustutasin laterna. Kuulasin vihinaid ja naginaid, silm läks looja.
Pool viis öösel ärkasin Elektrilevi kõlli peale. Nüüd teatas ta, et elekter on ära uue päeva 20.15-ni. Kuidas nad küll nii täpselt teavad! Ja kui see aeg käes, kui kaua veel? See muudab asja. Kohas, mis varem oli külmkapp, on mul näiteks toores karpkala. Aknast vaadet pole, nii küla kui ka naabri jõulutulesid ei paista, kass tahab õue. Proovisin veel magada, aga paari tunni pärast ajasin end üles.
Kui päev vaid veidi heledam on ööst ning aknaraami tabab vihmasööst… Lisaks mingi raksatus sellest pimedusest. Keedaks kallimale kohvi, aga kuidas? Mul on ju Lobaratooriumis malmahi! Pisut kasetohtu ja laastusid ning soojenevale malmplaadile mahuvad nii kohvivee kui ka karpkala potid! Küll see latern on lahe. Küll ma olin tubli, et korstna ära parandasin.
Nüüd veel asjale. Aga kuidas teha nii, et jägminegi end selles kambrikeses hubaselt tunneks? Kotad jalga, pang pihku ja läbi pimeduse tiigi purdele. Lihtne, sest plussid on jää ära sulatanud.
Kohvivesi mullitab potis, aeg abikaas tööle saata. Vahepeal on tulnud teade, et tööpäeva ei tulegi, metsanduskool on selle ära jätnud. Eelmise õhtu jõulupidu peeti generaatori ja külmlauaga. Nüüd on aega kohvikruusist aeglaselt rüübata. Aga hommikusi uudiseid tahaks ka kuulata. Teen seda autos juhiistmel, teiste uudiste jaoks panen nuhvli auto aku pealt laadima.
500 väljakutset. Padisel on kaks last viga saanud, Järvakandis kolmandik katust ära lennanud. Jälle päästeamet! 17 000 peret veel vooluta.
Valmis karpkala supp
Viua-viua sõidabki päästeamet tulede plinkides akna alt mööda. Õues läheb valgemaks, teeme ringi ümber maja. Naabri katuse äärelaud on sideliini peal, nihutan redelile ronides selle sealt ära. Meie vana paju on pikali, mõned vahtraoksad kaasas ja äädikapuu maa sisse löödud. Paotan kaevu kaant, et kätepesuks vett juurde võtta. Sealgi tragöödia, rott on ära uppunud. Õngitsen kahvaga välja, loodetavasti oli see, kes mu kartulisalves näris.
Teen 6000-sammuse kontrollkäigu. Maantee ääres murdunud tamm, sinna päästeamet sõitiski. Pargis kuusk viltu ja vana hobukastan pikali. Puukoolis koguni suur kadakas pooleks. Paar saarepuud nagunii. Muidu polegi midagi erilist.
Vahepeal on valminud suurepärane karpkalasupp. Võin anda ka retsepti: porgand-sibul-kartul-till-petersell ja kuum paprika oma aiast. Karpkala ka ja kindlasti malmahju peal! Sööme ja nurrume koos kassiga.
Koguni päike tuleb välja, aga voolu ikka veel ei ole. Külatelegraaf teatab, et Palamusel ja Kuremaal on vool, Kudinal on, aga Luual ei ole. Seda ka, et oma küla rahvas tervitas Terevisiooni kaudu Iraagist. Lõpuks, enne tähtaega, koguni kella 14-ks saabub ka vool. Panen akvaariumide kellad õigeks ning loen juhtumi lõpetatuks. Äge oli, valitsus polegi ainuke asi, mis rahvast lõbustab.
Aasta viimasele tormile tuleks nimi anda. Naise nimi oleks vist liiga seksistlik? Aga teeme demokraatlikult! Kirjutage-joonistage ning hääletage, kas selle tormi nimi oli Jüri, Mart või Helir-Valdor.
Ja head vana aasta lõppu igale lugejale!
Jaanus Järs, kolumnist
