Tootsilikult krutskiline, arnolikult õrn

On hetki, mil tajud erilise selgusega aja kiiret voolu ja elu haprust. Eile oli põhjust mõelda mõlemale: kunagise Jõgeva rajoonilehe Punalipp ja hilisema maakonnalehe Vooremaa kauaaegne ajakirjanik Gunnar Isotamm oleks saanud seitsmekümneaastaseks. Paraku viis kuri haigus ta meie hulgast juba enam kui viisteist aastat tagasi, 2003. aasta märtsis. Ta oli siis vaid 54 aastat vana.

Gunnar ei mahtunud paljude parameetrite järgi nn harju keskmise alla. Tema puhul oli eriline juba tema päevakava: magama läks ta õhtul siis, kui telekas n-ö prime-time algas, üles tõusis siis, kui enamik inimesi alles sängis teist külge keeras. Kui rääkida aga Gunnarist kui ajakirjanikust, siis olid erilised tema rahvalik ja mahlakas kõnepruuk ning suhtumine inimestesse – nii neisse, kellest ta kirjutas, kui ka neisse, kellele ta kirjutas. Ta tegigi ajakirjandust inimestest ja inimestele.

Kuigi aastakümneid tagasi olid ajalehelugude kirjutamise reeglid lõdvemad kui praegu, ei mahtunud Gunnari tekstid ka siis mingisse raamistikku. Ta kehtestas andeka inimese suveräänsusega oma reeglid ja toona seda aktsepteeriti – vähemalt enamasti. Lühidalt öeldes – Gunnar oli Jõgeva lehe Olev Anton.

Loomulikult ei tarvitsenud Gunnar sellisena, nagu ta oli, kõigile meeldida. Eriti vähe meeldis ta nürimeelsetele: nood ei talu tavaliselt üldse mittestandardseid nähtusi.

1990. aastate esimesel poolel läksid Gunnari ja Vooremaa teed paraku lahku ja mõnda aega sai ta maitsta pressiesindaja leiba – Sillamäe kuulsas Silmeti-nimelises ettevõttes, mida juhtisid toona Jõgeva kandi mehed eesotsas Priit Saksinguga. Isikutevaheliste konfliktide kõrval võis Gunnari lehetoimetusest lahkumisele kaasa aidata ka laiem kontekst. Ehkki Gunnar oskas Eesti Vabariigi taastulekut ette näha ja oodata rohkem kui nii mõnigi teine, ei sobitunud ta vist hästi selle kauaoodatud iseseisva riigi ajakirjanduspilti, sest mõne kandi pealt tuli ajakirjandusse küll vabadust kapaga juurde, aga mõne kandi pealt hakkas asi hoopis suurema nivelleerituse suunas liikuma.

Neil, kes tahavad aimu saada Gunnari kirjutamisstiilist, on see võimalus õnneks olemas: tema abikaasa Lea üllitas aasta pärast tema surma raamatu „Ajakirjanik – ajastu peegel. Gunnar Isotamm kirjutas“, kuhu koondatud Gunnari kirjutiste paremik. Suurem osa neist on seotud tema kodukandi Palamusega, mille mullas tema juured tugevalt istusid. Kui teise Palamuse tuntud kirjamehe Lutsu loomingu poole kiigata, siis võib öelda, et Gunnaris olid võluval moel ühendatud Joosep Toots ja Arno Tali. Gunnar oli tootsilikult krutskeid täis ja temaga juhtus pidevalt naljakaid lugusid. Ent seesmiselt oli ta arnolikult õrn ja haavatav.

Neid, kes Gunnariga kunagi Jõgeva lehetoimetuses koos töötasid, pole enam palju järele jäänud. Aeg on selle seltskonna ridu armutult harvendanud. Aga need, kes teda veel mäletavad, küsivad ikka vahel endalt: aga mida Gunnar sellest arvanud või mida tolle kohta öelnud oleks. Tema kiitusest tunneme ehk ka vahel puudust. Kui tema juba su lugu kiita võttis, siis teadsid, et said kiita asja eest. Gunnar tuleb meelde ka siis, kui loole on vaja löövat pealkirja, aga pea on täitsa tühi. Siis meenub ikka Gunnari kunagi naljaga pooleks pakutud eriti „kuum“ ja mahlane pealkiri „Sitt soojalt põllule“.

Pole võimatu, et Gunnar läks või kutsuti siit ilmast nii vara ära sellepärast, et tal oli seal teispoolsuses mingeid olulisi asju ajada. Samas pole tema vaim siit ilmselt kuhugi kadunudki. Gunnari pere, abikaasa Lea, tütred Mirjam ja Ingrid ning poeg Jaak, aga ka paljud sõbrad on tema sooja kohalolekut ka viimase viieteistkümne aasta jooksul tundnud.

Oli ilus tunda sellist inimest, nagu oli Gunnar.

RIINA MÄGI