Viimasel ajal laekub keskkonnaametile üle Eesti teateid üksikutest valge-toonekurgedest, kes näiteks majade juures või põldudel ringi jalutavad. Inimesed ei tohiks rändlinde toita, muidu jäävad nad liiga pikaks Eestisse konutama ning hukkuvad.
Paljudel linnuliikidel on rändeaeg täies hoos. Ka enamik toonekurgi on oma pesapaikadest lahkunud ja teel või jõudnud talvituspaikadesse. Igal aastal on aga üksikuid isendeid, kes rändele minemisega ei kiirusta.
Põhjuseid, miks üksikud toonekured veel sügisel Eestis püsivad, on erinevaid, ei tasu sellest praegusel ajal suurt numbrit teha. Mõned linnud vajavad rohkem aega tiibade treenimiseks. Samas on ka neid, kes on väiksena olnud nõrgad, pesast välja heidetud – sageli toetab üksikute nõrkade pesapoegade hülgamine teiste terve ja elujõulisena üleskasvamist.
Mõnikord on inimene otsustanud selliseid toonekurepoegi ka toita. Inimestega harjunud linnud ei mõtlegi lahkumise peale enne, kui inimene tema toitmise lõpetab. Seetõttu ei tohiks inimene rändlindude ellu sekkuda.
Külma ilma toonekured iseenesest ei karda, kuni esimese lumeni jagub neile siingi looduslikku toitu piisavalt. Loodusel on õige lasta omatahtsi toimetada. Inimene ei tohiks toonekurgi ega teisi rändlinde toites neid Eestisse talvituma meelitada. Selgelt vigastatud looduslike isenditega tegeletakse aga parimate teadmiste ja võimaluste toel.
Keskkonnaametit võib üksikutest toonekurgedest teavitada siis, kui talv on käes ja linnud on ikka siinmail. Alles siis tuleks asjatundjail otsustada, kuidas tuleks edasi tegutseda.
Keskkonnaamet meenutab, et ka veelinde ei tohi inimene toita.
Lisatoitmise tõttu jätavad ka näiteks sinikaelpart, kühmnokkluik ja teised veelinnud rändele minemata ning võivad pakase saabudes toidupuuduse tõttu hukkuda. Samuti kahjustab inimese pakutud töödeldud toit lindude seedimist ning teeb neile kasu asemel kahju.
JAN SIIMSON, keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo peaspetsialist
