Kogemustepagasis on Toomas Murul kodulinna tööle naastes nii mõned aastad pedagoogitööd pärast kõrgkooli lõpetamist, ühe muuseumi loomine ja juhtimine, tegevus tõlkerühma juhina Euroopa Liidu põllumajandusseaduste tõlkimisel, mõningane reklaamialane töö, stsenaariumi kirjutamine telesarjale kui ka täienduskoolitused Rootsis, Belgias ja Inglismaal jms.
Projektijuhi töö pole Teile niisiis kaugeltki võõras?
Seda kindlasti. Päris nullist ma tõepoolest ei alusta. Nii projekti- kui ka meeskonnatöö kogemusi on varasemad ametid üpris palju andnud.
Alustate juba mõne päeva pärast tööd. Kõiges pole veel täielikku selgust. Mismoodi oma edaspidist tegevust näete ja kas see kõik pisut hirmutavana ei tundu?
Ei, hirmu küll praegu ei ole. Olen üldiselt optimistlik inimene. Kõik on aga tõepoolest algusjärgus. Mul pole ju veel ametijuhenditki. Loodan veel järele jäänud päevadega üht-teist endale selgemaks teha. Aga ülevaade asjade üldisest seisust on mul praegu juba olemas ja tean, kust edasi minna. Pealegi olen juba varem ühe muuseumi loonud. Karl Ristikivi muuseumi asutasime koos kolleeg Janika Kronbergiga ju päris nullist, alates ruumide otsimisest, remondist, ekspositsioonide ja kontseptsiooni paikapanemisest. Hiljem kujundasime välja suundumuse ja traditsioonid. Olin selle muuseumiga nii teadustöötajana kui hiljem juhina seotud kokku üksteist aastat. Nii et päris kõikuva jalgealusega ma just ei alusta. Arvan, et kõige olulisem on algust teha sidemete loomisega.
Kuidas nii läks, et Teist Karl Ristikivi muuseumi looja sai?
Pärast Tartu Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse eriala lõpetamist läksin Läti piiri äärde Krabi kooli õpetajaks. Kolleeg Janika Kronbergile tehti ettepanek muuseumi asutamisega tegelema hakata. Siis selgus, et on vaja kahte inimest.
Alustasime ühe tervikpildi loomisest välis-eesti kirjandusest. Lõime tihedad sidemed Tartu linna ja maakonna koolidega. Muuseum kujuneski üsna tugeva pedagoogilise kallakuga. Juhendasime hiljem ka üliõpilaste kursuse- ja õpilaste uurimustöid. Kujundasime välja traditsioonid, mis kestvad tänaseni. Ümbruskonna koolidele pakkusime võimalust tundide läbiviimseks, mida see keskkond hästi soodustas. Sai asutatud ka välis-eesti kirjanduse raamatukogu. Ühest toast moodustasime salongi, kus kirjandusõhtuid ja raamatute esitlusi sai korraldatud.
Alguses olin muuseumi teadustöötaja. Kui Janika Kronberg 1997. aastal kirjandusmuuseumi Tartu osakonna juhatajaks kutsuti, tuli mul juhataja ametikohal jätkata. Kokku sai muuseumi sisulise tegevuse eest üheteistkümne aasta jooksul hea seistud.
Seejärel töö Eesti Õiguskeele Keskuse Tartu tõlkerühma juhina tundub vägagi rutiinne. Oli ju tegu Euroopa Liidu põllumajandusseaduste tõlkimisega. Juriidilised tekstid, standardid ja nõnda edasi?
Kuidas võtta. Kõrvalt vaadates võib ju näiteks malemängki rutiinne tunduda. Oma tõlkekontseptsiooni näidata oli mõneti siiski võimalik. Tekstid olid ju antud neljas keeles ja see oli omamoodi huvitav. Aga mis seal salata, see töö oli üks vastutusrikkamaid ja pingelisemaid mu elus. Mul tuli juhtida 16 inimese tööd, kindlustada personal, koolitusi läbi viia. Nelja aasta jooksul tõlkisime seadusi 17 000 lehekülje jagu. Tuli hoolitseda, et asjad tõrgeteta kulgeksid, tõlkeprotsess täiustus ju pidevalt, kuni peaagu kõik lõpuks interaktiivseks muutus. Tartus tegutsesime seetõttu, et siin on põllumajandusülikool, sest ilma spetsialistide abita on seadusi tõlkida peaaegu võimatu. Määrused läksid pärast tõlkimist praktiliselt kohe käiku. Nii et vajadus nende järele oli ääretult suur. Iseasi, kuivõrd mõistlikud ja meie tingimustes kohaldatavad need seadused on, aga see on juba hoopis teine teema. Eesti Euroopa Liiduga ühinemise hetkeks pidi seadusandlik osa valmis olema. Pärast seda läksid asjad üle Euroopa Liidu tõlketeenistusele.
Kui tõlkekeskuse tegevust võib veel filoloogilisena käsitleda, siis reklaami valdkonnas on seda suunda tunduvalt vähem. Ometi olete olnud mõnda aega ka reklaamindusega seotud?
Mingil ajal tegelesin sellega tõesti. Tuli teha reklaamklippe ja mingil ajal nõudis see isegi pisut näitlejaks olemist. Reklaamiagentuuris olen olnud ka müügi- ja projektijuht. Pean tunnistama, et kõik see polnud minu profiil, aga kasulikud on need kogemused sellegipoolest. Sain vähemalt sellest valdkonnast aimu ja teadmisi, kuidas klientidega suhelda.
Arvatavasti kuluvad kõik eelnevad kogemused, koolitused ja enesetäiendamised tulevases projektijuhitöös marjaks ära?
Loodan küll. Olen kogenud, kuidas inimesi tööle panna, erineval moel koostööd teha, projekte juhtida. Koolitust olen saanud lisaks erialaselt ka juhtimise ja personalitöö alalt. Täiendkoolitused Inglismaal, Belgias ja mujal olid peamiselt tõlkerühma tegevusega seotud, aga Rootsis Lundi Ülikooli juures oli võimalus täiendada ennast kirjandusteaduses ja semiootikas.
Mil moel seostub Teie nimi teleseriaalidega?
Olen 1990. aastate lõpupoole kirjutanud kümme osa teleseriaalile “Wabariik”, mille produtsent oli Toomas Kirss. See jaotati erinevate stsenaristide vahel, nii et peale minu oli ka teisi kirjutajaid.
Ometi olete pärast kõike eelnenut tagasi kodulinnas. Miks just Jõgeva ja miks just muuseum?
Elukoht on mul siiski peamiselt Tartus. Elukaaslane töötab Brüsselis, kus ta õpetab tõlkidele ja ametnikele eesti keelt. Et mu vanemad on suhteliselt eakad, olen juba nagunii viimasel ajal Jõgevaga rohkem seotud.
Mis muuseumi puutub, siis arvan, et Jõgeva-suguse väikelinna maine kujundamisel on muuseumi olemasolu väga tähtis. Alo Mattiiseni muusikapäevad ja Betti Alveri luulepäevad ju lausa eeldavad seda. Tulevikus peaksid need olemasolevad traditsioonid ja muuseum üksteist tugevalt täiendama hakkama.
Pealegi on mulle alati olnud südamelähedane teglda asjadega, mis vaimu ja hingeelu rikastavad ja millest püsiv märk maha jääb.
Alo Mattiiseniga olete olnud ise tihedalt seotud?
Käisime Aloga esimesest klassist kuni keskkooli lõpuni ühes klassis ja olime ka päris suured sõbrad. Arvan, et nägime maailma ühtemoodi. See, et üks Tartus ja teine Tallinnas elas, ei seganud. Kui kokku saime, võisime vestlust jätkata ka sealtsamast, kust see näiteks pool aastat tagasi pooleli oli jäänud.
On omamoodi kokkusattumus, et minu ema käis omal ajal ühes klassis Alo ema Helmiga ja Alo õde Ade oli mu õe klassikaaslane.
VAIKE KÄOSAAR
