Kui räägime töö- ja puhkeajast, siis on piirangud seotud peamiselt töötaja tervise kaitsmisega. Nagu tänavu läbi viidud neljas Euroopa Töötingimuste Uuring näitas, tunnetab ligi 60% Eesti töötajatest, et töö mõjutab nende tervist. Teiste Euroopa riikidega võrreldes on see näitaja murettekitav.
Tegelikult määravad töö- ja puhkeaja küsimustes päris palju Euroopa Liidu direktiivid, kuid me pole neid kõiki õigesti üle võtnud. Üks selline on tööaja direktiiv (2003/88/EÜ). Näiteks on töö- ja puhkeaja seaduses paika pandud maksimaalne aeg, mille jooksul inimene järjest töötada võib. Selle ületamise peab töötajale kompenseerima. Kuna kõige tähtsam on inimese tervis, siis peab tal olema võimalus kohe pärast töö lõpetamist ennast korralikult välja puhata. Täna kehtiv seadus lubab töötajale täiendava puhkuse ka kunagi hiljem anda. Samas on selge, et väsinud inimene pole nii tegus ning võib vigastada nii ennast kui põhjustada tööõnnetuse, kus saavad viga kaastöötajad.
Liiga palju küsimusi
Direktiivide puhul on asi küllaltki lihtne ? need on Eesti riigi võetud kohustused, mida tuleb täita. Teisalt ei koosne Eesti tööõigus ainult direktiividest ning iga riik peab ikkagi ise otsustama, millisena ta oma töökeskkonda näha tahab. Tööaja lühendamise eesmärk on kaitsta töötaja tervist. Seega, kui inimene töötab keskkonnas, kus mõni ohutegur (nt kiirgus) on lubatust kõrgem ja seda pole võimalik teiste vahenditega muuta, siis tuleb tööaega vähendada nii, et tema tervis ei saaks kannatada.
Praegu kehtivas seaduses on tööaega ka teatud ametinimetustega elukutsete puhul lühendatud, aga ei ole selge, millise ohuteguriga see seotud on. Samuti on küsitav, kas lühendatud tööajaga töökohtadel peaks olema võimalik teha ületunnitööd, sest lõpptulemusena oleks see ju tervisele kahjulik.
Küsimusi tekitavad ka puhkuse arvestamise põhimõtted. Mida tähendab inimese õigus saada 28 kalendripäeva puhkust? Kas see tähendab ka seda, et puhkuse võib välja võtta viie päeva kaupa viie ja poole nädala jooksul, puhates esmaspäevast reedeni? Personalitöötajad on väitnud, et see põhjustab vaidlusi. Võiksime kaaluda seda, et mõõdame puhkuse pikkust tööpäevades ? siis on arvestuse pidamine lihtsam.
Ühtsetel alustel
Samuti on põhjust mõelda õppepuhkuste süsteemi kohendamisele. Meil on ette nähtud õppepuhkus tasemeõppes (30 kalendripäeva õppeaasta jooksul), lisaks õppepuhkused põhi-, kesk- ja kõrghariduse (eraldi bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe) lõpetamiseks, mis ulatuvad 28 kuni 49 päevani. Puhkuse esimese kümne päeva jooksul on õppijal õigus saada keskmist töötasu, sellele järgnevatel päevadel tasu miinimumpalga ulatuses. Lisaks on töötajal õigus saada õppepuhkust tööalases ja vabahariduslikus koolituses osalemiseks. On ilmne, et see süsteem on keeruline. Tõenäoliselt oleks otstarbekas paika panna veidi lihtsamad ja ühtlustatud alused õppepuhkuse saamiseks.
Eelpool on toodud vaid mõned näited töö- ja puhkeaja ning puhkuseseaduse punktidest, mida arutame töötajate ja tööandjatega. Üheskoos peame kokku leppima mängureeglid, mis sobivad mõlemale osapoolele. Terved ja puhanud töötajad on kasulikud nii tööandjale kui ka riigile.
JANNO JÄRVE,
Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler
