Üldiselt sõjaväelaseelu Tõnise meelest teatritegemisega ei seostu. 23. veebruaril võtab Tõnis Pärnus Endla teatris president Toomas Hendrik Ilveselt vastu kõrge autasu ? Kotkaristi V klassi mõõkadega.
Kuidas siis kooliteatrikogemusega noormees sõjameheteele sattus?
Kõrvaltvaatajale võis humanitaarklassis õppinud ja teatrit teinud inimese selline valik tõesti üllatav tunduda. Mulle endale oli aga juba kaheksandast klassist peale selge, et minust peab saama sõjaväelane. Vanemate jutu järgi olevat ma lapsepõlveski ainult püsse ja pusse joonistanud ning paberist sõdureid meisterdanud.
Kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist 1999. aastal läksin vabatahtlikult aega teenima ja juba teenistuse ajal seersantide kursustele. Järgnesid kolm ja pool aastat õppimist Kõrgemas Sõjakoolis Tartus ja kaks aastat rühmaülemana teenimist Jõhvis Viru Üksik-jalaväepataljonis. 2005. aastast teenin Paldiskis baseeruvas Scoutspataljonis.
Oma esimesed sõjalised teadmised sain ma tegelikult 1998. aastal Kaitseliidu Jõgeva malevast ning maleva tegevliige olen ma tänaseni. Vastavalt sellele, kuidas põhitöö juurest aega üle jääb, olen neid abistanud väljaõppel instruktorina ning osalenud Eel-Erna võistlustel.
Televaataja jaoks seondub Scoutspataljon praegu põhiliselt reklaamiklipist pärit lausega ?Sorry, et rattad ette parkisime?. Misasi see Scoutspataljon tegelikult on?
See on Eesti Kaitseväe ainus professionaalne väeosa. See tähendab, et seal ei õpetata välja ajateenijaid reservi tarvis, vaid see koosneb ainult kutselistest sõjaväelastest. Scoutspataljonil on Eesti-sisesed ülesanded, ent selle baasil mehitatakse ka Afganistani missiooni. Välja saadab missiooni, tõsi küll, Rahuoperatsioonide Keskus, ent mehed, kes missioonile lähevad, tulevad enamasti Scoutspataljonist.
Mille poolest erineb rühmaülema töö tavalises väeosas ja Scoutspataljonis?
Ajateenijate õpetamine tavalises väeosas on rohkem nagu pedagoogitöö. Scoutspataljonis tuleb juhtida professionaalseid sõjaväelasi ja see annab palju suurema kogemuse.
Kas Afganistani välismissioonile minek on rangelt vabatahtlik?
Vastu tahtmist pole meie meestest Afganistani keegi läinud. Samas: kui sa juba Scoutspataljoni lähed, siis eeldatakse, et oled valmis ka välismissioonideks.
Kas pereliikmed vastu ei olnud, kui möödunud aasta mais Afganistani läksite?
Loomulikult pole ükski ema õnnelik poja sellise valiku üle. Aga see oli minu otsus ja vanemad aktsepteerisid seda. Õde Aina kiitis selle isegi kaudselt heaks, öeldes: peaasi on, et teeksid seda, mis sulle meeldib ja mida õigeks pead.
Miks selline otsus sündis?
Ükski amet ei pakuks ilmselt rahuldust, kui selle pidamist tuleks kogu aeg ainult imiteerida. Lõpuks tuleb ju ikka tahtmine end sel alal reaalselt proovile panna. Mind huvitas näiteks väga, kas ma suudan oma üksust ka kriisiolukorras efektiivselt juhtida. Ja nüüd ma võin öelda: jah, suudan küll.
Kas Afganistani minema ahvatles ka raha?
Mõnda meest võib-olla tõesti, sest välismissioonil olles teenitakse kolm korda rohkem kui kodus olles ja väljaminekud on samal ajal praktiliselt olematud. Enda kohta võin aga öelda, et kui ma rikkaks tahaksin saada, siis ma otsiksin mõne hoopis teistsuguse ameti.
Olite Afganistanis ka ajal, mil seal hukkus kaks Eesti sõjaväelast ? seersant Kalle Torn ja nooremseersant Jako Karuks. Kuidas see Estcoy-4 sisekliimat mõjutas?
Nad kuulusid demineerijate grupi koosseisu ja viibisid koos kaaslastega patrullbaasis, millele tehti raketirünnak. Ning paraku lasti seekord täpselt. Aga ma ei ütleks, et see väeosa võitlusvaimule väga suure tagasilöögi oleks andnud. Paariks päevaks lõi vajadus hukkunute ja haavatutega tegelda elurütmi segi. Ka üks soomuk vajas remonti. Siis aga pöörduti tagasi oma igapäevaste toimetuste juurde.
Kuidas nägi välja üks teie tavaline päev?
Olenes sellest, kas viibisime baasis või baasist väljas operatsioonil. Operatsioonid, mida võtsime ette enamasti koos inglastega, aga mõnikord ka koos taanlaste või ameeriklastega, kestsid tavaliselt kaks-kolm nädalat. Sel ajal elasime baasist eemal ? enamasti kõrbes, toitusime kuivtoidupakkidest ja magasime omakaevatud laskepesades. Kuivtoidupakid sisaldasid näiteks küpsiseid, pasteeti, supipulbrit ja pakendatud valmisroogi, mida oleks teoreetiliselt olnud vaja soojendada, aga praktiliselt võisime selle tegemata jätta, sest need olid niigi soojad: päeval oli ju päikese käes kuni 75 ja varjus 45 kraadi. Vesigi võis joogipudelis nii kuumaks minna, et kippus kurku kõrvetama.
Kuidas te seal siis pesite?
Kõrbes tuli pesuvett näpistada oma niigi napi joogivee arvelt. Kui viibisime aga operatsioonil green zone?is ehk rohelises tsoonis, siis palusime tavaliselt mõnelt kohalikult luba tema kaevu juures pesta. Afganistani lõunaosas asuvat Helmandi provintsi, kus me viibisime, läbib samanimeline jõgi ja selle mõlemal kaldal laiub paari-kolme kilomeetri ulatuses roheline tsoon. Nii et kes arvab, et me kuue kuu jooksul ühtegi puud ega rohelist rohuliblet ei näinud, see eksib. Rohelises tsoonis kasvatati näiteks maisigi. Asustus on seal päris tihe. Aga kõrbes oli tõesti ainult “igav liiv ja tühi väli? nagu Juhan Liivi luuletuses. Jälgisime ükskord, kuidas mees tuli kusagilt silmapiiri tagant koos lambakarjaga ja suundus teisele poole silmapiiri taha. Kust ta tuli või kuhu läks või mida need lambad tee peal sõid-jõid, sellest me aru ei saanudki.
Kuidas kohalikud teisse suhtusid ja kuidas te nendega üldse suhtlesite?
Suhtuti kas hästi või siis üritati meiega üldse mitte tegemist teha. Mõned sõbralikumad tulid isegi meie juurde teed jooma. Operatsioonil viibides oli meil alati tõlk kaasas. Tõlkideks olid inglise keelt kõnelevad haritumad afgaanid, kes olid enamasti pärit rahulikumatest põhjapoolsetest provintsidest, kus töötavad ka koolid. Helmandis me ühtegi kooli küll ei näinud.
Kas püssi lasta või kuulide all viibida ka tuli?
Tuli ikka.
Kuidas te üldse aru saite, keda kaitsta ja kellele vastu astuda?
Meie käitumisreeglid olid rangelt paigas. Põhireegel oli see, et meie esimesena tuld ei ava, vaid teeme seda ainult siis, kui meid rünnatakse.
Kas ohutunne tiksus kogu aeg kuklas?
Nii ei saa ju elada, kui ohutunne pidevalt kuklas tiksub. Pigem oli selline suhtumine, et kui juhtub, siis juhtub, ja kui ei juhtu, siis ei juhtu. Usun, et meie emad-naised muretsesid meie pärast palju rohkem kui meie ise. Eriti siis, kui baasist väljas operatsioonil viibisime ega saanud kodustega nädalate viisi sidet pidada. Mina tegin kodus muretsemise vastu väikest profülaktikat, öeldes: kuni teile midagi ei kirjutata, on kõik korras.
Kas rühmaülemal tuli meeste vaimu kuidagi üleval hoida või meestevahelisi pingeid leevendada?
Kui, siis ehk pika operatsiooni viimastel päevadel, mil meestel kuivtoidust kõrini oli ja nad kodustega suhtlemisest puudust tundsid. Aga kui baasi korraliku sööklatoidu peale ning arvutite, telefonide ja du??ide ligi pääsesime, oli kõik jälle korras.
Omavaheliste pingete tekkimist aitas ühest küljest vältida see, et lõviosa rühmast oli ühel ajal Scoutspataljoni tulnud ja üheskoos väljaõppe läbi teinud. Ka ülemusega olime pikalt koostööd harjutada saanud ning kumbki teadis, mida teiselt oodata.
Teisalt aitasid pingeid vältida huumor ja oskus väikestest asjadest rõõmu tunda. Selle oskuse omandab sõjaväes kähku. Lonks külma vett või ilus päikesetõus ? rohkem polegi vaja. Ühele sõdurile tegid kaaslased sünnipäevaks koguni kuivtoidupakist võetud küpsistest tordi valmis. Ja rõõmu oli kuipalju!
Kas Afganistanis viibides ei tekkinud küsimust, miks Eesti mehed seal üldse peavad olema, st kas see ikka on meie asi, mis seal toimub?
See küsimus võib siin olles tekkida. Kui sealset elu näed, saad aru, et NATO missiooni kohalolek on vajalik. Eesti on aga NATO täieõiguslik liige ja seega peame Afganistanis viibima ka meie. Talibani äärmusislamistid, kelle vastu me võitlesime, ei tegutse rahva huvides. Näiteks takistavad nad inimestele hariduse andmist.
Hiljuti ilmus eestikeelne Koraan. Kas islamimaale missioonile siirduja peaks olema Koraani läbi lugenud?
Olen eestikeelset koraani näinud ja isegi sirvinud, aga läbi lugenud ei ole. Küll aga oli meie missioonieelses väljaõppes oluline koht sealsete kommete ja tõekspidamiste tundmaõppimisel. Nii erineva kultuuritaustaga inimeste puhul võib ka näiteks mõne zhesti või käemärgi erinevast tõlgendamisest tüli tekkida.
Olete te kokku puutunud ka mõne sellise mehega, kes omal ajal Nõukogude Armee koosseisus vastu tahtmist Afganistani pidi minema?
Minu rühma soomukijuht oli juba kolmandat korda Afganistanis. Esimesel korral käiski ta seal nõukogude armee koosseisus, nüüd oli teist korda Eesti kaitseväe võitlejana. Ta oli vaikne mees ja pigem vältis nõukogude-aegse Afganistani sõja teemat. Samas jäi mulje, et miski tõmbab teda sinna üha tagasi.
Kas Teie läheksite veel Afganistani tagasi?
Nii raske seal igatahes ei olnud, et ma tagasimineku välistaksin. Osa meie meestest valmistub kevadel uuele missioonile minema. Mina ise olen veel kahevahel, kas minna koos nendega või suunduda Tartusse ja teha Kõrgema Sõjakooli juures läbi magistrantuur.
Praegu jätkate teenistust Scoutspataljonis. Kui nädalavahetusel Paldiskist kodumaile, Laiuse lähedale Teilma külla tulete, millega siis tegelete?
Kuigi vanematel suurt loomakarja enam pole, vaid ainult kaks lehma, on maamajapidamises ikka üht-teist teha. Mõnikord läheme aga metsamehest venna Andresega jahile. Tema on muidugi kirglik jahimees, mina ainult harrastaja. Aga paar põtra on minugi püssi ette jäänud.
Kas kujutate ennast ette ka mõnes teises ametis kui sõjaväelase omas?
Ega hästi ei kujuta küll. Nii et kui tervis vastu peab, kavatsen sõjaväelasena jätkata. Vastasel juhul võiks mind huvitama hakata ajalugu. Ajalooalast kirjandust olen alati lugeda armastanud.
Kas kõrge autasu määramisel oli Teie puhul ka mingi konkreetne põhjus?
Ilmselt mängis selle juures olulisimat rolli osalemine välismissioonil. Tegin ma seal küll üksnes seda, mis on iga sõduri kohus. Aga kui ülemus saab autasu, siis on selle alati välja teenida aidanud tema alluvad. Nii et pean oma rühma poistele tänulik olema.
Maret Oja, Tõnise klassijuhataja Jõgeva Gümnaasiumis:
“Kui Tõnis meie kooli kümnendasse klassi tuli, jättis ta kohe paljudest teistest küpsema ja maailma asjadest huvituja mulje. Küllap on ta siis sõjaväelasenagi teistele silma jäänud, kui talle nii noorelt nii kõrge autasu määrati. Usun, et ta on selle igati ära teeninud. Aga ükski noor ei saaks olla selline, kui tal tugevat kodu taga ei oleks. Tõnisel on.?
Lianne Saage-Vahur, Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja juhendaja:
“Tõnis ei olnud võib-olla lavatähena kõige hiilgavam, aga ta oli väga hea laps ja see on minu jaoks alati tähtsaim. Tõnis ongi jäänud meelde kui sooja südame ja säravate silmadega maapoiss. Nüüd, aastaid pärast kooli lõpetamistki ei unusta ta kunagi sünnipäevaks või jõuludeks õnnesoovi saata.
Küsisin Tõniselt kunagi, miks ta sõjaväelase karjääri valis. Ta vastas umbes nii: “See võib küll õõnsalt kõlada, aga ma tahan teenida oma isamaad.? Tõnise jaoks ongi alati tähtis olnud isamaa eest väljas olemine.?
RIINA MÄGI
