Teleriekraanil ja ajaleheveergudel näidatakse meile surevaid linde ja randa loksuvat musta setet. Ja kokutavat keskkonnaministrit, kes möönab, et Eestil pole vahendeid selliste õnnetuste avastamiseks ega likvideerimiseks. Algab kampaania vabatahtlike kaasamiseks päästetöödes. Varakevad 2006. “Aktuaalse kaamera” õhtustes uudistes näidatakse Paikuse Politseikooli kadettide lõpuaktust. Reportaa?i teinud ajakirjanik möönab, et paraku ei siirdu kõik lõpetajad politseitööle – üks on otsustanud minna Soome ehitajaks. Oma intervjuus ütleb too noormees, et paraku politsei struktuurides pakutava palgaga peret üleval ei hoia, elamist ega sõiduvahendit ei soeta. Riigi poolt tagasinõutava koolituskulu lubab noormes Soomes saadavat töötasu silmas pidades juba aasta lõpuks ära maksta. Aprill-mai 2006. Lõpuks ometi on pikk talv möödas ning Eesti rahvas hakkab agaralt lume alt välja tulnud prahti koristama. Levinum viis talvejäänustest lahti saamiseks on need kuhja koguda ja tuli otsa panna. Paraku oli nädalapäevi kestnud ilusate kuivade ilmade tagajärjeks tuleohtlikkuse tõus. Ja kus suitsu, seal tuld, teadis ka vanarahvas rääkida. Tikust läidetud kuluhunnikust süttisid terved karjamaad, halvemal juhul elamud ja kõrvalhooned. Meile räägitakse hilinevatest ja üleväsinud tuletõrjujatest, tehakse statistikat hukkunutest ja kaotatud varast.
Alarahastatud riik
Eespool mainitud näidete jada võiks jätkata. Igaüks meist puutub kokku Eestis valitseva tööjõupuudusega. Olgu siis eraettevõtjad, riigiasutuste juhid või lihtsad Eesti pered, kus kellegi abikaasa, ema või isa, tütar või poeg on läinud, loodetavasti ajutiselt, parematele jahimaadele. Ja selles ei saa inimest süüdistada ? meile on antud üks elu ning me kõik püüame seda parimal viisil elada. Liiatigi kui on pere või lähedased, kelle eest tuleb hoolitseda. Tihtipeale ohverdatakse õpitud erialal töötamine näiteks Soomes parema sissetuleku nimel. Olgu siis tööks kasvõi kalkunikitkumine. Aga need kitkujad on Eestile vajalik tööjõud. Kuhu me lõpuks niiviisi jõuame? Kastame kastekannuga oma tulekahju ja kühveldame õuele tulnud reostust ise?Jaanipäeval 2006 paistab, et meie riigil läheb hästi. Muljele aitavad kindlasti kaasa nii ilusad rannailmad kui paljudele terendav suvepuhkus, aga tõsisemalt ka teist aastat jätkuv kiire majanduskasv, riigi suurenev kukkur, palkade üldine tõus ja sellest tulenev ostujõu kasv. Mõned poliitikud, sealhulgas peaminister ja Reformierakonna esimees Andrus Ansip, püüavad seda, kas siis äärmisest naiivsusest või poliitilisest künismist, kirjutada madalate maksude arvele. Tegelikud põhjused on siiski pisut komplekssemad ega oma maksumääraga sisuliselt midagi ühist.Küll võib aga maksude alandamise poliitika kraesse kirjutada praeguse aina süveneva kriisi avalike teenuste kättesaadavuses. Sisejulgeoleku valdkonnas ? politsei, päästeteenistus, piirivalve ? ulatub täitmata töökohtade arv kokku 20%-ni. Üsna mõistetav siis, miks politsei ei jõua pätte taga ajada ja liiklushuligaane püüda ja miks tuletõrjujad ei jõua kõikide tulekolleteni ? neil lihtsalt pole inimesi. Ja inimesi pole neil peamiselt seetõttu, et makstavad palgad on tagasihoidlikud ning ei suuda konkureerida eraettevõtluses makstavate ega lihttööliste tasudega meie põhjanaabrite juures. Valitsus aga jätkab tuima järjekindlusega vastavate ametite juhtide appihüüete ignoreerimist, põhjendades, et täitmata töökohtade numbrid on ülepaisutatud. Ja kui need appihüüded kord pidevateks karjeteks muutuvad, on tõenäoliselt otstarbekam leida ametile uus juht.
Eesti elamisväärseks
Meil kedratakse järjepidevalt mantrat, et rahas peitub õnn. Kes lubab tulumaksu alandamist absurdini, kes jagab häälte eest Jakobsoni pildiga lillasid kupüüre. Ma ei taha hästi uskuda, et meie ühiskond niivõrd materialistlik ja omakasupüüdlik on. Inimesi huvitab ikka rohkem see, et nende töökoht säiliks ja kodu soetamiseks võetud laenu jõuab tulevikus tagasi maksta; et nende lapsed saaksid hea hariduse ega peaks kartma, et keegi neid kooliteel ründab või röövib; et ei peaks 24 tundi hinge sees hoidmiseks tööd rabama, vaid jätkuks aega ja raha ka perega teatris, kinos ja muuseumis käimiseks. Inimesi ei huvita ka madal maksumäär, vaid ikka see summa, mis neile töö eest pangakontole kantakse. Enamus küsib ikka alati ju üle, kas netopalk tähendab seda, mille ma kätte saan.Kriisist, milles on tänane sisejulgeoleku valdkond, aitab välja vaid kiire ja jõuline palgapoliitika. Avaliku sektori sisemised palgakäärid peavad vähenema ja üleüldine palgatase tõusma. Me peame vältima politsei, vanglate, päästeameti ja piirivalve lõplikku töötajatest tühjaks jooksmist ning sise- ja justiitsministril tuleb leida juba sel aastal lisaraha oma haldusala töötajate põhipalkade tõstmiseks. Vastasel korral võib meil auto sündmuskohale sõitmiseks ju olla, aga inimest, kes autot juhiks, enam mitte.Lähtudes antud olukorrast, tuleks valitsusel algatada 2006. aasta riigieelarve muutmine ning leida sisejulgeoleku valdkonnas töötavate inimeste palgalisaks kiiresti vähemalt 200 miljonit lisakrooni. Ülejäänud vajalikud palgavahendid tuleb eraldada selle aasta lisaeelarvest ja järgmise aasta eelarvest. Eesti peab olema kõikidele elamisväärne. Selleks peame väärtustama igat ühiskonnaliiget. Meil pole vaja alarahastatud, logisevat riiki. Me vajame toimivat riiki.
Randel Länts
SDE peasekretär
