Taas oleme astumas ühte erilisse aega – jõuluaega. Midagi erilist on sündimas. Kõik meie ümber viitab sellele. Valgust on vähe, aga mitte enam kauaks. Lootus – uue tuleku lootus – on meeli valdamas.
Kuidas valmistuda? Millele keskenduda? Soovime, et jõulud oleksid meis ja meie juures. Ja et nad oleksid tõelised.
Jõulud on perepühad. Pere kokkusaamise aeg. Aeg omavahel suhteid parandada. Aeg andeks paluda ja andeks anda.
Jõulud on rahupühad. Aeg tülidest kaugemale ja üle vaadata. Aeg leppida. Aeg rahu otsida ja leida. Aeg rahu soovida.
Jõulud on rõõmupühad. Aeg rõõmustada selle üle, mis meil on. Aeg rõõmustada nende üle, kes meil on. Ja rõõmustada nendega koos.
Jõulud on valguse pühad. Aeg pühkida puhtaks toad, et valgus võiks tahma alt paista. Ja sellele, mis on tahma all olnud.
Aga jõulud on veel palju enamgi. Sest mida öelda neile, kellel ei ole peret? Või mida kosta neile, kes sõja keskel ja kellele mingit rahu ei paista? Või mida vastata neile, kes ei mäletagi, millal nad on võinud viimati rõõmu tunda? Või neile, kelle südames valguseraasugi ei helgi?
Ei oska me vastata vaeste ega näljaste küsimustele. Sest meis ei ole vastust. Ja enesele või enese ümber vaadates ei näe me, kuidas aidata ennast või teisi.
Jõuludes on palju enam kui meie igatsused. Palju enam, kui me oodatagi oskame. Me oleksime ju rahul oma põlvega, kui Hiiobi kombel öeldes „pöörataks meilt pilk sülje neelamise ajakski“. Ja ometi ei saa me rahul olla iseendas. Sest me oleme tehtud taevasse vaatamiseks ja üles astumiseks.
Jõuludes on vastus meie igatsustele. Vastus, mis on enam, kui me loota võime. Seal on sõnum nii rikkale kui vaesele, nii sellele, kel palju lapsi, kui sellele kel kedagi ei ole. Sõnum pimedatele, alastiolijatele, rahunõudjatele, kurbadele, üksikutele.
Jõulude sõnum on sõnum päästjast. Jumal sai inimeseks, et meid päästa üksijäetuse meeleheitest. Tõsta inimene inimeseks oleku tõelisse täiusse. Vastata meie sügavamatele igatsusele.
Kas ma võin loota andeksandmist ja päästmist?
Kas võib seda loota endine kommunist? Või mõrvar? Tänases Eestis oleme valmis suures õiglusesoovis kõik eksijad vastutusele võtma, olen isegi kuulnud, et „seina äärde panema“. Mäletate seda vana kuninga lugu, kellelt Jumal küsis, millise kohtu ta valiks? Kuningas vastas: „Ära mind inimeste kätte anna, need löövad mu kohe maha!“. Ta palus Jumalat enese üle kohut mõista, sest – nagu ta ütles „Sina oled halastaja ja armuline!.
Jõulusõnum on kõigile. Kes selle vastu võtab, võib kogeda midagi, mida ei saa sõnadega väljendada. Siiski on püütud – sümboleid, mis viitavad sõnulselstamatule, on olemas küll. Rahu. Valgus. Vabadus. Andeksand. Uus elu.
Need on tõelised jõulud. Soovin seda Sullegi!
iii
AIVO PRÜKK, EELK Maarja-Magdaleena koguduse vaimulik
