Selline siduva mandaadi süsteem kehtib alates veebruarist Ukraina kohalikes volikogudes ning Julia Tõmo?enko blokk on taotlenud sama süsteemi kehtestamist ka parlamendis. Tõmo?enko blokk ja Meie Ukraina koalitsioon annab neile 450 kohalises Verhovna Radas kahehäälelise enamuse. Siduva mandaadi sisseviimine tagaks, et ükski saadik ei väärataks.
“See on ebademokraatlik, aga Ukrainale vajalik,? kirjutas mulle poliitikavaatleja Pavel G. Kiievist. Kevadised kriisid Ukraina parlamendis algasid Regioonide Partei avaliku saadikute üleostmise kampaaniaga ja hirm sündmuste kordumisest ei ole kuhugi kadunud.
Vaatleja argumendis võib lühikeses plaanis Ukraina puhul iva olla, ent pikas perspektiivis loob see väga ohtliku tava. See tähendab, et rahvaesindaja vastutab eelkõige oma partei, mitte niivõrd valijaskonna ees. Eesti kontekstis oleks võrdväärne hüpoteetiline näide see, kui Reformierakond oleks riigikogust välja visanud selle auväärse liikme Igor Gräzini, kes oma veendumusi järgides hääletas ainsana Euroopa Põhiseaduse lepingu ratifitseerimise vastu. Sellisel juhul oleks erakond üle sõitnud riigikoguliikme valijatest, kes enne valimisi andsid väga hästi endale aru kandidaadi põhimõtetest.
Teisalt on demokraatiat varemgi üritatud ravida ebademokraatlike vahenditega ? paraku edutult. Headeks näideteks on Saksamaa Riigipäevahoone põlengu järel 28. veebruaril 1933 välja antud seadlus, mis röövis Saksamaa kodanikelt nende õigused “nende endi kaitseks” või Eestis 1934. aasta 12. märtsil Konstantin Pätsi poolt välja kuulutatud kaitseseisukord, mis pidi ?haiget? Eesti rahvast ravima. Jalge alla võeti tee, millelt võimu teostajad enam tagasi pöörata ei soovinud.
?Siduv mandaat?Tavaliselt tähendab siduv mandaat, et rahvaesindaja täidab vaid valijate poolt antud juhiseid ja seda mitte tehes on valijatel õigus ta tagasi kutsuda. Äraspidises mõttes siduv ehk parteist sõltuv mandaat on täna osaliselt kasutusel sellistes toredates riikides nagu Kuuba, Hiina, Põhja-Korea, Nigeeria ja Vietnam. Seal toimivad asjad nagu omal ajal Nõukogude Liidus, kus partei andis koha (ja mõistuse) ning vajadusel võttis ära.
Kohaliku omavalitsuse saadik on Ukrainas täielik kummitempel, kes peab igal sammul järgima parteijuhtkonna otsuseid. Vastasel korral riskib ta oma kohaga volikogus. Paaril korral on teisitimõtlejad ka välja visatud, kuid alamastme kohtud on erinevatel põhjustel mandaadid taastanud. Süsteem ei ole veel korralikult tööle hakanud.
Normaalsele demokraatiale, sealhulgas Eestile, on tavaks, et saadikud ei ole seotud mandaadiga ehk valituks osutudes jääb lubaduste täitmine ja hea töö riigi või valla poliitikuna nende südametunnistusele. Valijal on võimalik halbu rahvaesindajaid tulevikus lihtsalt mitte enam valida.
Mõtlemise kooremKuigi auväärt endine kolleeg Liina Tõnisson avaldas muret, et Riigikogu on muutunud kummitempliks valitsuse käes, on igal saadikul jätkuvalt õigus ja kohustus hääletada vastavalt oma veendumustele ja paremale äranägemisele. Kuid see ei olegi oluline, sest Riigikogu ega kohaliku omavalitsuse tööd eelnõude arvu järgi mõõta ei saa.
Rahvaesindused peavad üle võtma järelevalve funktsiooni ning erinevate ühiskonna valupunktide arutamise korraldamise. Oluliselt on tõusnud erakonna ja valimisliitude valimisprogrammide tähtsus, sest koalitsioonipartnerid soovivad täita valijatele antud lubadused.
Juhtisin Reformierakonna e-teema töögruppi ja sinna olid kaasatud mitte ainult erakonna liikmed, vaid eksperdid ka väljastpoolt. Ettepanekud tuli e-spetsialistidelt alates Peeter Marvetist lõpetades minut.ee lugejatega. Ning täna on need koalitsioonilepingus. Sama peaks toimuma ka iga valimisnimekirja programmi koostamisel.
Kummitempel on poliitik, kelle jaoks on mõtlemise koorem liiga raske.
SILVER MEIKAR,
Riigikogu liige, Reformierakond
