Tipptreener Arnold Selge on õpetanud ka Pala koolinoori

Viiskümmend viis aastat korvpallitreenerina töötanud Arnold Selge alustas selle tööga oma kodukandis Järvamaal, kuid ta on kasvatanud armastust spordiala vastu ka Pala koolis. Arnold Selge on treeninud mitmeid mees- ja naiskondi, kuid üheks tema tippsaavutuseks võib lugeda Tartu Riikliku Ülikooli naiskonna edulugu 1970.‒1980. aastatel.

Kaheksakümne nelja aastane vanahärra on tänaseni tegus, hoiab korras oma korterit Tartus ja maakodu Alatskivil ning huvitub ajaloolistest hoonetest.

Meie jutuajamise algul Alatskivi lossis kinkis Arnold Selge siinkirjutajale raamatu „50 aastat korvpalli Alatskivil”, kuhu ta on kirja pannud järgmised read. „Minu seos Alatskivi korvpalliga algas 1999. aasta sügisel. Olin paar aastat varem endale Nina külla ostnud suvekodu. Juhuslikult kohtusin oma kursusekaaslase Lembit Holstiga. Tema tegi mulle ettepaneku tulla Alatskivi keskkooli korvpallitreeneriks. Olin äsja Soomest tulnud ja mul polnud mõtteski enam tööle minna. Lembitu ja tolleaegse koolidirektori Urmas Lauri pikaajalise veenmise peale jäin ettepanekuga nõusse.“

2000. aasta 11. septembril loodi Selge eestvedamisel Alatskivil korvpalliklubi Juku, mis hiljem reorganiseeriti Alatskivi spordiklubiks Juku.

Korvpalliarmastus algas juhusest

Kuni neljanda klassini oli Arnold Selge nõrkade kopsude tõttu kooli kehalise kasvatuse tundidest vabastatud. Treenimine aitas tervist tugevdada. Korvpallihuvi sai alguse külaskäigust Tallinna tädi juurde.

„Jalutasin linnas ringi ja käisin Wismari tänaval Spartaki mänguväljakutel. Ühel päeval kuulsin, kui teadustaja kuulutas Eesti meistrivõistlused avatuks. Kaasa mängis ka korvpallikuulsus Joann Lõssov, kes oli siis juba tulnud Euroopa meistriks Nõukogude Liidu koondises ja tunnistatud Euroopa parimaks tehnikamängijaks. Hakkasin siis korvpallimänge igal õhtul vaatamas käima. 1950. aastal, kui taas Tallinnas tädi külastasin, toimus suur korvpalliturniir, millele oli väga raske pileteid saada, sest rahva huvi mängude vastu oli väga suur. Tänu tädimehele, kes oli hea sõber vana tennisehalli kojamehega, õnnestus siiski mängu näha. Et paremini näha, tuli ronida üles akendele. Mäletan, et Tartu vastaseks oli Kaunase meeskond. Tartlaste üks tuntumaid mängijaid Ilmar Kullam oli teine tsenter Arvo Putmakeri kõrval. Kevadel läksin kodukülla Karinusse ja tegin endale vitstest esimese korvirõnga.“

Aastal 1951 asus Selge õppima Tallinna kehakultuuritehnikumi. Tema esimesed õppejõud olid tuntud korvpallitreenerid Uno Kiivet ja Märt Sepik. Esimeses töökohas Rakveres oli Arnold Selge algul suusatreener, sest korvpallitreeneri kohta polnud. Peagi avanes võimalus alustada ka korvpallitreeningutega.

Kuigi Selge arvas, et teda tervislikel põhjustel sõjaväkke ei võeta, läks teisiti. Teenistuskohaks sai Lääne-Ukraina. Kui noor sõdur oli alatoitumuse tõttu sõjaväehaiglas, tuli tema juurde ohvitser, kes oli tema erialast saanud teada ning kutsus teda mängima oblastite vahelisele võistlusele. Varsti sai Selgest armeevõistkonna mängiv treener.

Pärast sõjaväeteenistust leidis Arnold Selge endale töökoha Paides, kus ta oli nii treener, kehalise kasvatuse õpetaja kui ka spordikooli direktor. Paide perioodist on spordimehel hästi meeles Paide ja Türi ühisnaiskonna loomine, millega võideti ära Eesti II liiga. Ühena oma õpilastest meenutab ta tippkorvpallurit, nimekat treenerit ja tänast Eesti Korvpalliliidu presidenti Jaak Salumetsa, kes oli tänu sellele võimekas, et tegeles korraga mitme spordialaga.

Ka Kohtla-Järvel oli Arnold Selge treener, spordikooli direktor ja kehalise kasvatuse õpetaja. Üheks suuremaks selle perioodi saavutuseks loeb ta poiste võistkonna seitsmendat kohta NSV Liidu meistrivõistlustel.

Treeneritööd tegi Selge veel Viljandis ja Pärnuski. Elu- ja töökoha vahetamist põhjustas nõukogudeaegne olukord korteritega. Neid eraldasid võimuesindajad.

Tartus esindusnaiskonda treenimas

Tartu Riikliku Ülikooli korvpallinaiskonda treenima kutsus Arold Selge legendaarne Ilmar Kullam. „Kuna Tartu on konservatiivne linn, kus uustulnukatesse mitte alati hästi ei suhtuta, palusin, et Kullam jätkaks teise treenerina. Nii ka jäi. Pärast nimeka treeneri Edgar Naaritsa ametis lahkumist olid ülikooli korvpallinaisi juhendanud treenerid mitmest Nõukogude Liidu vabariigist. Tööd ei võetud kuigi tõsiselt. Nii oli alanud langusperiood, millest suutsime jagu saada. Aastal 1983 mängis naiskond taas NSV Liidu kõrgliigas,“ meenutas Selge.

Selge kirjeldab, et TRÜ naiskonna käekäigule, näiteks pääsemisele erinevatele turniiridele, tuli kasuks tema hea läbisaamine NSV Liidu korvpallinaiskonna treeneri Liidia Aleksejeva ja Eestimaa Kommunistliku Partei Tartu linnakomitee esimeste sekretäride Indrek Toome ning Enn-Arno Sillariga, kes sporti toetavalt suhtusid. Samuti soosis korvpalli TRÜ rektor Arnold Koop, kes oli ise olnud edukas võrkpallur. Selliste isikute kaasabil õnnestus võistkond ka majanduslikult üles ehitada. Naiskonna üks võimekamaid liikmeid Elle Lapp sai palgaks 60 rubla, teised mängijad tavaliselt 30, 25 või 20 rubla.

„Korvpallinaistele oli suureks stiimuliks, et sain igal aastal välja kaubelda kaks välissõitu. Näiteks sõitsime ühel hooajal Tšehhoslovakkiasse. Rääkisin läbi sealse treeneriga ja nii saime seal osaleda rahvusvahelistel mängudel. Samuti mängisime Poolas, Ungaris, Bulgaarias. Rahvademokraatia maad said kõik läbi käidud,“ meenutas Selge.

Nais- ja meeskorvpallurite iseärasused

Arnold Selge võrdles treeneri vaatevinklist nais- ja meeskorvpallureid. „Naised on kohusetruumad, mehed kipuvad vahel liigselt lõõgastuma. Samas on mehi kergem treenida, sest nemad võtavad õpetuse kergemini, nagu lennult vastu. Naistele peab mõnda asja rohkem selgitama,“ on treener tähele pannud.

„1987. aastal oli TRÜ naiskond saanud tagasi NSV Liidu kõrgliigasse. Samal aastal otsustasime Kullamiga võistkonna treenimise lõpetada. Rääksime sellest Tartu parteijuhile Sillarile. Ta lubas Kullamil minna, sest meest vaevasid tervisemured, mis ei lubanud näiteks süüa lõunapoolsemates maades pakutavat vürtsikat toitu. Aga mina ei pääsenud, mul käskis ta jätkata,“ meenutas Arnold Selge keerulisi aegu.

Selge iseloomustas ka mitmeid Eesti korvpallitreenereid. „Arne Laos oli parim tehnikaõpetaja. Ilmar Kullamiga oli läbisaamine seetõttu hea, et usaldasime teineteist 100 protsenti. Kord hilisemal ajal läksime koos mitmete korvpalluritega pärast Tartu Rocki mängu Kullami juurde koju, kus mängu üheskoos läbi arutasime.

Väga koloriitne treener oli Märt Sepik, kes juhendas Tallinnas naiste ja tüdrukute võistkonda. Pühendunud treenerina on meelde jäänud ka Harri Russak. Üks tema õpilasi oli hilisem Jõgeva maavanem Priit Saksing.

Väga hea korvpalliorganisaatorina on meelde jäänud Selma Multer, kes oskas aktiivi endaga kaasa meelitada ja tööle panna. Aktiiv töötas vabatahtlikult. Multer osales organiseerimistööl ka Moskva olümpiamängudel ja pälvis selle eest tunnustuse.“

Kuidas läks Jõgeva korvpallil

Kui alustasime juttu korvpalli käekäigust maapiirkondades, viis Arnold Selge üsna kiiresti jutu Jõgevale. „Tütarlaste ja naiste korvpalli hiilgeajad olid Jõgeval siis, kui nende võistkondi treenis Rita Sild, varasema perekonnanimega Freiberg. Seni, kui oli Rita, me Paide tüdrukutega Jõgevat ei võitnud. Hiljem hakkas järjepidevus kaduma. Praegu Jõgevamaal koht Eesti korvpallikaardil peaaegu puudub,“ oli Selge kriitiline.

Ise on ta treeninud ka Pala kooli õpilasi. „Pala kooli korvpallureid kutsus mind juhendama treener ja kehalise kasvatuse õpetaja Andrus Lamp. Nii moodustasimegi võistkonnad. Suur korvpalli toetaja oli kauaaegne Pala kooli direktor Malle Weinrauch, kes lõi selleks koolis igati hea õhkkonna. Käisin nädalas kolm korda Palal treeninguid läbi viimas. Juhendasin kolme rühma: nooremad poisid, vanemad poisid ja tüdrukud.

Hästi toetasid korvpallimängu ka Pala vallavanemad. Algul Kalev Kurs, hiljem juba Jozsef Weinrauch. Nad olid konkreetse jutuga mehed: mida lubasid, seda ka tegid. Mulle sellised mehed meeldivad. Kui oli vaja võistlustele minna, saime alati bussi. Mängima sõitsid Pala ja Alatskivi võistkond sageli koos. Osalesime võistlustel Peterburis, Kroonlinnas, Soomes ja Lätis. Korraldasime ka treeninglaagreid.“

Arutasime tuntud treeneriga sedagi, kes tänastest Eesti korvpalluritest võiksid algajatele eeskujuks olla.

„Seda on raske öelda. Varem tekkisid eeskujud suuresti nii, et treener läks koos õpilastega tipptasemel võistlusi vaatama. Nii sündisid korvpallitähed Priit Tomson, Aleksei Tammiste ja Anatoli Krikun. Nüüd on piletid sedavõrd kallid, et paljudel on keeruline tippvõistlusi vaatama pääseda.

Eeskujuks võiks ehk tuua Kristjan Kanguri. Mulle meeldib tema tasakaalukus ja arukas lähenemine mängule. Välismaalastest külalismängijaid on küll, kuid need tulevad ja lähevad,“ tõdes Selge, kes peab nüüd küll pensionipõlve, kuid on endiselt tegus.

„Vaba aega tundub nüüd olevat vähem kui siis, mil töötasin,“ tunnistas Arnold Selge. „Korras tuleb hoida korter Tartus ja maakodu Alatskivil. Talvel on ajavarud siiski suuremad. Mu hobideks on uurida kitsarööpmelise raudtee jaamade ja mõisate ajalugu. Olen neid ajaloolisi hooneid vaatamaski käinud, olles enne teemakohase kirjandusega tutvunud. Viimati külastasin Kirna mõisat. Samuti meeldib mulle laatadel käia. Näiteks Koerus oli antiigi- ja vanavaralaat, põnev oli ka Järva-Jaani laat.“

Arnold Selge

Sündis 22. veebruaril 1934 Võhmuta vallas Järvamaal

Haridus:

Tallinna kehakultuuritehnikum

Töö:

1954‒1957 (armees) Lvivi ASK mängiv treener

1957‒1958 Paides treener

1958‒1961 kehalise kavatuse õpetaja

1962‒1965 spordikooli direktor

1965‒1971 Kohtla Järvel Kalevi Spordikooli treener

1975‒1978 Spordikooli direktor

1975‒1978 Kohtla-Järve I keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja

1978‒1989 TRÜ naiskonna ja Eesti naiskonna vanemtreener

1989‒1999 töötas Soomes

1989‒1990 Tamperes Rahkola naiskonna Pyrkiväe treener

1991‒1995 Kuula spordiklubi treener

1995‒1999 Ylivieska tehnikakõrgkooli spordiorganisaator ja treener

1999 kuni pensionile jäämiseni treener Alatskivi keskkoolis ja Pala koolis

Treenerina viinud TRÜ ja Tartu Mööblikombinaadi Tarmeko naiskonna kümnel korral Eesti meistriks ja kuuel korral karikavõitjaks (1979-1989