Räägime kõigepealt veidi sinust endast. Sünnilt sa Palamuse inimene pole, kuigi seal oli su töökoht 1980. aasta algusest ehk Viljandi Kultuurikooli lõpetamisest 2005. aasta 15. novembrini, mil Tabiverre tulid. Kus oli su lapsepõlvekodu, kus käisid koolis ja millal küpses otsus, et tahad edaspidi just kultuuritööd teha?
Pärit olen Pärnumaalt Tori vallast. Tookord oli see muidugi Tori külanõukogu. Koduküla nimi on Mannare ja talu nimi Mäelta. Õppisin Selja Algkoolis, seejärel Virula 8-klassilises koolis ja Vändra Keskkoolis. Ja pärast seda otsustasin Viljandi Kultuurikooli kasuks.
Meie kodu oli puhastverd põllumajanduslik maakodu: isa oli sepp ja mehhaanik, ema sovhoosi raamatupidaja, vahepeal ka osakonnajuhataja või brigadir. Tööd tuli meil kõigil palju ja pidevalt teha ja ilmselt sealt saingi külge selle ?halva kombe?, et töö on kõige tähtsam ja seejärel tulevad kodused asjad. Aga ega maatöö mind ei tõmmanud, ikka oli tunne, et tahaks midagi muud, tahaks kuhugi mujale. Ema avastas tihtilugu, et tema riidekappi on ?revideeritud?, kleite-kingi proovitud. Ja et mul olid vaid vanemad vennad, ei tulnud süüdlast kaugelt otsida. Raamatuid oli kodus päris palju, sellest tekkis lugemishuvi. Kui alguses sai loetud enam-vähem kõike, siis keskkooli ajal tekkisid lemmikkirjanikud ? Hemingway, Saint-Exupery. Meeldis luule, veidi olen ka ise kirjutanud, aga ainult sahtlisse. Ega ma koolis käitumise poolest ka just musterõpilane olnud. Ajalooõpetajale olin antipaatne, sest arvasin mõnda asja temast paremini teadvat ja ei suutnud seda alati endale pidada. Selle vastalisuse tingis teadmine oma isa perekonna traagilisest saatusest. Nimelt jäi mu isa 16-aastase poisina üksi Eestisse. Tema isa viidi Siberisse, ema jõudis aga segastel aegadel osade õdede-vendadega põgenikelaevale. Eks sellistest asjadest oli kodus juttu ja see kõik jättis noorde hinge jälje.
Aga huvi luule ja selle lugemise, samuti näitekunsti vastu tuli keskkooli ajal tänu oma küla tüdrukule Elle Eha-Arele, kellega palju suhtlesin. Suviti oli sageli meie pool külas tuntud raadiohääl Juhan Virkus, kes meile sugulane oli. Imetlesin tema suhtlemisoskust, häält, käitumist. Ka teda pean oma suureks eeskujuks.
Nii et Viljandisse õppima minek oli üsna loogiline, eriala, mida kaks aastat ja neli kuud õppisin, kandis nimetust klubitöötaja, lisaerialaga näitejuhtimine.
Ja Pärnumaa tüdruk suunatigi Palamusele ? võõrasse kohta, kus ühtki tuttavat ees polnud?
Tegelikult oli küll nii, et tahtsin ise kodunt kaugemale, et kohe täiesti iseseisvaks saada. Kord enne kooli lõpetamist tuli Merike Kull, kes tollal Palamuse kultuurimaja direktorina töötas, Viljandisse kooli kohale, astus nii-öelda rahva sekka ja kuulutas, et talle on rahvamajja kunstilist juhti tarvis. Kargasin kohe püsti ja kuulutasin, et mina tulen. Ja alles siis sain teada oma ema ?salasepitsustest?, kes oli aegsasti kooli kirja saatnud taotlusega laps kodukanti tööle suunata. Olin ju pere noorim laps, ainuke tütar ja isa silmatera. Pisaraid ja vaidlemist küll oli, kuid minu jonn jäi seekord peale. Nii ma Palamusel 1980. aasta jaanuaris maandusingi. Oma tulevase abikaasa Arnega olin aga jõudnud kooliajal tuttavaks saada ja märtsis abiellusime. Selles mõttes võiks meid mõnda rekorditeraamatusse kanda, et kui üksikud päevad-tunnid kokku lugeda, jõudsime enne abiellumist tuttavad olla, see tähendab koos olla vaid paar nädalat. Aga nagu meie näitel selgub, ei olegi alati tähtis, et inimesed teineteist väga kaua tunneksid, et sobivuses veenduda. Arne õppis tol ajal Viljandi Kultuurikoolis erialal, mille nimetus kõlas võrdlemisi omapäraselt: klubitöötaja, massiürituste lavastaja. Ta tuli kaugõppesse üle, et pereelu normaalselt kulgeks, ja hakkas tööle tollases Jõgeva RSN Täitevkomitee kultuuriosakonnas. Praegu on Arne Tegelmann Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi direktor ja kõrghariduski kaugõppes ehk avatud ülikoolis omandatud. Ja me oleme Palamusel väga paiksed olnud.
Ausalt öeldes ei mäleta ma täpselt, mis aastal minust Palamuse rahvamaja juhataja sai, vist 14-15 aastat tagasi. Seda ametit pidasin täpselt möödunud aasta 14. novembrini, 15. novembrist 2005 olin juba vormistatud Tabivere valla kultuurijuhiks.
Küllap on seda sinult korduvalt küsitud, kuid küsin veel korra: miks Palamuselt ära ja miks Tabiverre?
Olen selle peale ise ka mõelnud, et miks ja millal selline otsus tuli. Arvan, et see küpses mus alateadlikult, aga endale julgesin elu muutmise soovi tunnistada tänu Rein Ruutsoo filosoofialoengutele, kui kaugõppes kõrgharidust omandasin. See on ka omamoodi lugu, et astusin 2001. aastal sisse Tallinna Pedagoogikaülikooli, lõpetasin aga 2005. aasta mais Tallinna Ülikooli, sest vahepeal jõuti õppeasutuse nime muuta. Eriala oli kultuurinõunik, lisaeriala näitejuhtimine. Ja küllap see kõik ? nii Ruutsoo loengud kui kõik muu, mida nüüd, tõeliselt täiskasvanuna õppisin ?, pani paljudele asjadele teise pilguga vaatama. Jõudsin tõdemuseni, et Palamusel on kõik vajalik tehtud. Tahaks teha midagi teisiti, vabameelsemalt. Tahaks lisada oma tegemistesse rahvalikkust, aga jumalapärast mitte palagani ega tolategemist! Ja selleks, leidsin, pean alustama uuest kohast, looma nüüd oma lehekülje. Leian, et olen selleks praegu võimeline. Palamusele tulles olin ju nii noor ja tõepoolest ka arg, piltlikult väljendudes käisin mööda seinaääri. Nüüd julgen igale uksele koputada ja ka sisse minna. Ja minu tegevusväli Tabiveres avardus: valla kultuurijuht peab tegelema ka kirikutega, raamatukogudega, muuseumiga. See kant oma pärimuste ja vanade legendidega on samuti huvitav. Mulle meeldiks ?kaevata? neis legendides, ajaloos. Mingil määral olen sellega juba algust teinud.
Millised olid esimesed muljed Tabiverest, mis sai viis aastat tagasi kuulsaks sellega, et siin põles maha rahvamaja ja pärast seda vahetusid üsna tihti selle juhatajad?
Kui mina tulin, oli just uus rahvamaja, tegelikult küll kogu vaba aja keskus valmis saanud. Vana ja ehtsat kultuuritempli hõngu siin muidugi polnud, kuid õnneks polnud ka liiga ?euro?, vaid selline mõnus koht. Tekkis kohe mõtteid, mida võiks teha. Tööpõld on siin tõesti suur ja lai. Mulle oli ju tegelikult teada, et enamik taidlusringe tegutses n-ö põlve otsas kogu aeg edasi, samuti tundsin mõnda ringijuhti.
Isetegevuslastega sain ka üsna kiiresti tuttavaks, kogesin inimeste abivalmidust, samuti seda, et mind vajatakse.
Mida uut oled praeguseks suutnud käima lükata, mida kavatsed veel lähemal ajal teha?
Minu enda lemmik ja armastus on huviteater, mis siin vahepeal heal järjel oli. Esimeseks eesmärgiks seadsin endale näitetrupi ellukutsumise. See on õnnestunud: kõik endised näitlejad tulid taas kokku, on ka üks uustulnuk. Neid juhendab Tõnis Lepp ja esimese tükiga tuldi rahva ette oma majas eile. Äksi kihelkonnapäeval esietendub aga vabaõhutükk ?Saadjärve legend?, mis on küll näidendi tinglik pealkiri). Selle kirjutab kohalike legendide ja uskumuste põhjal Priit Aimla ja sellest tuleb loodetavasti väga huvitav lugu.
Käimas on eesti teatri aasta, seda on plaanis tähistada sügisel Mari Möldrele pühendatud õhtuga. Selle näitlejanna lapsepõlvekodu jääb ju tegelikult praeguse Tabivere valla piiridesse, Õvanurme kanti. Olen ka selle teemaga juba tegelenud, plaanis on otsida materjali Eesti Raadio arhiivist, teatri- ja muusikamuuseumist.
Lisaks pidevalt tegutsenud ringidele käivad meil praegu peotantsukursused. Rahvas on väga huvitatud line-tantsust, kuid vaba treenerit alles otsin. Hakkasin juhendama põhikooliõpilaste näiteringi. Oli meeldiv üllatus, et esimese märguande peale kohe kohale tuldi. Alustasime viie tüdruku ja kahe poisiga näitlemise põhitõdedega tutvumist. Teeme etüüde, õpime liikumist hääle valitsemist, räägime käitumisest. Ma olen neist ja nende huvist asja vastu lausa vaimustuses. Kavatseme hakata õppima Aidi Valliku näidendit. Kinobussi panime ka käima, külastajaid on olnud üsna palju. Viimati näidatud ?Ruudit? oli vaatamas ligi 200 last ja täiskasvanut.
Räägime natuke töövälistest asjadest ka. Kultuuritöötaja elu on ilmselt selline, et kunagi ei saa õhtul töö juures ust kinni panna mõttega, et kõik on tehtud, tööpäev läbi. Kas ja kuidas puhkad?
Küsiksin tõesti vastu, et mis asi see puhkus on? Olen ise ka mõelnud, et meie tööseadusandluses peaks olema eraldi peatükk ? kultuuritöö seadusandlus. Pean tunnistama, et tööd ja puhkust on tõesti väga raske lahus hoida ja eks mu pere on selle all kannatanud ka. Aga natuke ikka oleme saanud ka koos aega veeta ja reisidagi. Metsas marjul-seenel meeldib väga käia, kuigi alati tiksub kuklas see mõte, et kes selle saagi pärast purki paneb. Enda meelest ma eriti perenaiselik kah ei ole, aga ometi pole midagi tegemata jäänud ? ei hoidised ega igapäevased talitused. Eks peres peab kellelgi aru ja praktilist meelt olema, õnneks on seda tütardel ja pereisal. Ise olen oma pere kõige suurem boheemlane. Perega ongi mul väga vedanud, nad on minu tööd mõistnud ja kõiges alati aidanud. Ka tütarde Liisi ja Kadriga pole probleeme olnud, peres on meil alati üksmeel ja vastastikune usaldus valitsenud.
Räägime veidi perest ka.
Abikaasa Arne töö on ka eluaeg kultuuriga seotud olnud, samuti on tütred valinud selle tee. Liisi on 25, lõpetas Viljandi Kultuuriakadeemia huvijuhi-draamapedagoogina ja töötab praegu Tallinna Reaalkoolis huvijuhina. Kadri on 22-aastane, temal on käsil Tartu Heino Elleri nimelise Muusikakooli lõpetamine laulu erialal ja ta peab edasiõppimisplaane.
Nüüd võib juba öelda, et lapsed on täiskasvanud ja neil on omad plaanid, julgeme Arnega ka oma elu veidi muuta. Nimelt on lõpuks valmis saamas meie oma kodu, seni oleme olnud kortermaja elanikud. Maja on üsna metsa sees, Sämikülas. Talunimeks pani Arne oma ema lapsepõlvekodu mälestuseks Lilleaasa. See maja ongi tegelikult üks osa tema elutööst, kevadel kolime sisse.
Olen ka sellele naljaga pooleks mõelnud, et oleme Arnega mõlemad koera-aastal sündinud, ehk on viimase aja suured elumuutused kuidagi ka selle asjaoluga seotud.
Kaie Nõlvak
