Brasiilias käivad praegu olümpiamängud. Ent meil siin on praegu põhjust Brasiiliast juttu teha ka teisel põhjusel. Homme möödub 120 aastat Palamusel sündinud ja olulise osa oma elust Brasiilias veetnud filmimehe Theodor Lutsu sünnist.
Kirjanik Oskar Lutsu noorem vend Theodor Luts ja tema abikaasa Aksella Hildegard Luts saabusid Brasiiliasse 1946. aastal, olles enne seda tegutsenud mõnda aega Soomes ja Rootsis. Brasiilias elasid nad algul praeguses olümpialinnas Rio de Janeiros, 1954. aastal kolisid aga Sao Paulosse. Theodor Luts suri 1980. aastal Brasiilias, Aksella naasis 1996. aastal Eestisse ja suri 2005. aastal Pärnus.
Kui Palamuse O. Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi direktor Arne Tegelmann, muuseumi arendus- ja projektijuht Janek Varblas ning filmiloolane Jaak Lõhmus tänavu kevadel Brasiilias käisid, et uurida, millist vaimset ja materiaalset laadi pärandit seal Lutsudest säilinud on, leidsid nad ühe väärtuslikuma asjana eest Theodori ja Aksella aastakümnete pikkust mahukat kirjavahetust sisaldava kohvri. See on tänini hoiul Sao Paulos Aksella kunagise naabri Vaike Virkkilä tütre Virve Virkkilä-Callabi juures ja sisaldab nii Lutsude poolt välja saadetud kirju (nad jätsid masinal kirjutatud kirjadest endale alati koopia) kui ka saadud vastuseid.
Kogu kohvri sisu mehed mõistagi Brasiilias läbi uurida ei jõudnud, küll aga tegid kirjadest rohkesti fotokoopiaid. Täna Vooremaa kodulooküljel algav järjelugu püüabki natuke aimu anda, mida see Sao Paulos asuv unikaalne kirjakohver sisaldab. Loodetavasti jõuab see kunagi ka Eestisse.
Usinad kaasautorid
Kõige pikem, mahukam ja sisukam kirjavahetus sidus Aksellat ja Theodorit Erich Ernitsaga, kes töötas New Yorgis välja antava eestlaste nädalalehe Vaba Eesti Sõna toimetuses. Leht asutati 1949. aastal ning ilmub tänini. Erich Ernitsa kohta niipalju, et 1908. aastal Avinurme vallas sündinud mees siirdus 1944 Eestist Saksamaale ja 1949. aastal Saksamaalt USAsse, kus asuski tööle vastasutatud Vaba Eesti Sõna toimetusse. Seal töötas ta surmani, mis tabas teda ootamatult, kui ta 1983. aastal Jeruusalemmas puhkusereisil oli.
Vanimad Lutsude ja Ernitsa vahetatud kirjad, mis säilinud on, pärinevad 1956. aastast. Ernitsa kirjad algavad tavaliselt pöödumisega nii Aksella kui ka Theodori poole, vastuseid saadavad Aksella ja Theodor vaheldumisi. Peapõhjus, miks kirju vahetatakse, on see, et Lutsud on Vaba Eesti Sõna usinad kaasautorid. Ent kirjutatakse ka muust. Lutsudel on näiteks tihti põhjust kurta selle üle, et eesti kogukond Brasiilias on suhteliselt väike ja eraldatud.
Sao Paulost 27. juunil 1956 teele saadetud kirjas kurdab Aksella näiteks selle üle, et
Eesti, Läti ja Leedu konsuli kaasaaitamisel korraldatud aktusel, millega tähistati 15 aasta möödumist Balti rahvaste massdeporteerimisest (ehk juuniküüditamisest), oli väga vähe rahvast, vaid 18-20 inimest. Põhjuseks võib tema meelest olla see, et aktus sattus lähestikku kohaliku eesti seltsi korraldatud caipirade peoga, mis on jaanipeo Brasiilia vaste.
“Et meie rahvuspühad siin unustusse kipuvad jääma, näitab ka asjaolu, et Võidupüha Sao Paulos ainult üks kord, ja seda 7 aastat tagasi kadunud kapt. Ehverti korraldusel peeti, ametlikult pole seda aga iialgi tähistatud ega meeldetuletatud. Seda suurem oli muidugi häämeel kui järsku leidus eesti mees, kes seda päeva tahtis omas kodus pühitseda, millele meie siis ka omalt poolt igatepidi kaasa aitasime,” kirjutab Aksella.
Ei saa surragi
Theodor oma 10. detsembril 1956 Ernitsale läkitatud kirjas on veelgi teravam. Kuulnud, et Ernits on vahepeal Floridas puhkusereisil käinud, avaldab Theodor lootust, et järgmise reisi teeb Ernits Brasiiliasse.
“Sel puhul Te näeksite ka oma silmaga kui mahajäetud meie siin oleme,” kirjutab Theodor. “Siin ei julge ära surragi, ütleb naine, sest pole kedagi kes matab ja kui ei taha selleks talituseks ehk ka teisteks võõrast paluda, siis tuleb endal need õiged sõnad peale lugeda.”
Väike Sao Paulo eestlaskond pole, nagu selgub, oma meelsuselt sugugi ühtne. 27. juunil 1956 Ernitsale saadetud kirjas märgib Aksella, et kuulu järgi soovivat 13-16 Sao Paulo eestlast kodumaale naasta: olevat juba sooviavaldused sisse andnud ja ootavat vastust. Selleks, et tõestada, et Sao Paulos on ka teistsuguseid eestlasi, saadab Aksella Ernitsale Vabas Eesti Sõnas avaldamiseks väikese uudise kahe vägagi eestimeelse noore kihlumisest.
Theodor käsitleb sama teemat oma 1956. aasta 10. detsembri kirjas Ernitsale:
“Lugesime läinud aastal ühest “Meie Tee” numbrist hulga parimate eestlaste nimesid siit ja nende seas oli siis ka mainitud härra Vichman, ‒ kes täidab õpetaja kohuseid. Imestasime mõlemad selle üle, sest kellegil polnud tema meelsus saladuseks ja nüüd ta tahab ühes oma perekonna ja veel mõne sugulasega tagasi kodumaale minna (võib olla, et ta on juba läinudki). Arvatavasti ta kavatseb kodumaal, samuti nagu tema sõber Kolt (kes siit üle Rootsi tagasi läks) seal enamlust usulisele alusele seada.
Tõesti härra Ernits, mõelge ühele reisule siia, see on tõesti huvitav ja omapärane maa.”
Erich Ernits käib oma 3. novembril 1956 Theodor Lutsule läkitatud kirjas välja idee, et ajalehes Vaba Eesti Sõna võiks ilmuda eesti filmi ajalugu või siis ka ainult Theodor Lutsu filmialast tegevust käsitlev järjelugu ehk, nagu ta seda nimetab, seeria-artikkel. Ta küsib:
“Kas saaksite mulle nii palju materjale (ja vajadusel ka mõnd pilti), et saaksin Teie filmi-tegevusest, samuti üldiselt eesti filmist kirjutada ajalehes nii umbes 10-12 joonealust nn. seeria-artiklina. Ma lugesin hiljuti suure huviga ühes Saksamaal ilmunud ajakirjas mitmestkümnest numbrist läbivat seeriakirjutist saksa filmist, ja see oli sama põnev kui huvitav. Miks ei võiks ka eesti filmide ajalugu kord pikemalt käsile võtta, seda enam, et isegi entsüklopeedias on sellel kohal tühimik! (…) Juhul, kui kogu eesti filmi ajaloo kirjutamine praegu siiski kõne alla ei saa tulla, teeme kirjutise puht Teie toodangust ja tegevusest. Teie poolt saadetud filmide nimekiri annab siin hea pidepunkti, kuid täiendavalt tahaksin selle juurde n.ö. illustreerivat materjali.”
Illustreeriva materjali saatmiseks annab Ernits ette rea küsimusi. Näiteks tahab ta teada, millised olid Lutsu esimese filmi “Noored kotkad” ajal tehnilised ja majanduslikud mured, kus tehti välisvõtted ja kas juhtus ka mingeid viperusi; mida kujutas endast film “Vahva sõdur Joosep Toots” (Ernits seda filmi miskipärast üldse ei mäleta), kuidas loodi helifilm “Päikese lapsed”; kuidas Luts Soome sattus ja ega ta seal värvifilmi tegemisega ei katsetanud; mida huvitavat sai tehtud Rootsis; millal Luts Brasiiliasse jõudis ja ega seal tema filmis mõni tuntud täht üles pole astunud jne.
RIINA MÄGI
(Järgneb)
