(Järg 8. oktoobril ilmunud osale)
Theodor Luts oli juba varem kõnelnud mitme valitsusringkonna esindajaga, et saada riiklikku toetust Eesti filmitööstusele.
“Soovitasin asja viia koguni Riigikogusse, katsudes läbi viia seadust riikliku filmikeskuse loomiseks. Esitasin kalkulatsiooni, mille kohaselt aparatuur, laboratoorium jne. oleksid riigile maksma läinud ca 250 000 krooni. Mulle soovitati esitada vastavad märgukirjad üksikutele rühmadele Riigikogus. Tegin ka seda, kuid vastust ei saanud. Alles neli aastat hiljem, kui olin juba Soomes, loodi enam-vähem minu kavade kohaselt Eesti Kultuurfilm,” meenutas Theodor Luts.
Ta rääkis oma filmitootmisplaanidest ka majandusminister Mihkel Pungale.
“Kui olime tükk aega vestelnud, ütles min. Pung: “Kui teiega rääkida, jätate päris mõistliku ja terve mõistusega inimese mulje. Kuid ütelge, noormees, miks ei kavatse te Eestis briljante lihvima hakata?”
Püüdsin veel oma seisukohta kaitsta, kuid M. Pung oli lootusetu:
“Üht korralikku filmitööstust meie väikeses Eestis ellu kutsuda, no kas teate…”
Seletasin filmi tähtsusest rahvakasvatuslikust seisukohast, lisades, et filmi kaudu on võimalik meie rahvuspropagandat kanda ka kaugematesse maakolgastesse. Jutustasin, kuidas Kaitseliidu rändkino oli näidanud piiriäärsetes külades “Noori kotkaid” ja kuidas selle tulemusena eriti noorte keskel oli rahvuslik iseteadvus tõusnud. Kõik see ei aidanud, filmitööstust Eestis peeti võimatuks.”
Vahemärkusena olgu öeldud, et Eestis filmitootmist perspektiivituks pidanud majandusminister Mihkel Pung oli pärit Vana-Põltsamaa vallast. Sündinud oli ta 19. oktoobril 1876. aastal ehk siis peaaegu täpselt 140 aastat tagasi ning tema surmast Sosva vangilaagris Sverdlovski oblastis möödus äsja 75 aastat (suri 11. oktoobril 1941). Pung oli lõpetanud Tartu ja Peterburi ülikooli õigusteaduskonna ja töötas aastaid advokaadina. Majandusministri ametis oli ta tegelikult lühikest aega: 1931. aasta veebruarist novembrini, ent enne seda oli ta jõudnud olla näiteks Eesti Panga president, Riigikogu kahe koosseisu saadik ja riiginõukogu esimees. 1932. aasta juulist novembrini oli ta välisminister. Tähelepanu väärib seegi, et Mihkel Pung oli riigivanema ja presidendi Konstantin Pätsi õemees.
Ent mingem edasi Theodor Lutsu pürgimisega helifilmi maailma. Vaatamata riigimeeste pessimismile ei visanud filmimees püssi põõsasse, vaid tuli mõttele hakata helifilme tegema koostöös soomlastega. Ta taipas ka seda, et soomlased võivad olla huvitatud oma filmide levitamisest Eestis, sest ka nende jaoks ei olnud helifilmi tegemisega kaasnevad suuremad kulud kerged kanda. Eesti pool oli jälle huvitatud oma filmide Soomes näitamisest.
“Kõnelesin plaanist kord ka Tallinna filmikontori omanikule, riigirootslasele Cronsjöle, kes mõtet ei pidanud võimatuks. Kui ta kord sõitis filmide laenutamise asjus Soome, sõitsin temaga kaasa, et pinda sondeerida “Soome silla” loomiseks filmi alal,” kirjutas Theodor Luts.
Tark meediasuhtleja
“Helsingis läksime kohe Suomi-Filmi O.Y. kontorisse, kus meid ühisuse peadirektor Erkki Karu juba ootas. Kui muud küsimused soome filmide näitamise asjus Eesti kinodes olid lahendatud, kõnelesin dir. Karule oma ühistöö plaanist. Viimane oli vastu kartusi asjast kohe huvitatud ja päris, kuidas ma seda ühistööd olen mõtelnud. Kõnelesin siis, et mina võiksin Eestis teha tummfilmi, millele Soomes sünkroniseeritaks heli juurde. Oma tummfilmis laseksin näitlejail loomulikult kõnelda käsikirjas ettenähtud teksti, et siis hiljem suuliigutused vastaksid dialoogile. Selliselt valmistatud filmile lisataks siis hiljem eesti- ja soomekeelne kõne juurde.”
Erkki Karu oli asjaga kohe päri. Karu ja Luts lõid käed ning sellest hetkest sai alguse nende sõprus, mis kestis kuni Karu siit ilmast lahkumiseni (Soome filmipioneer suri 1935. aasta detsembris). Suomi-Filmi peadirektor oli ka tark meediasuhtleja: ta kutsus kohe kohale ajakirjanduse esindajad, kõneles neile ühistöö plaanist ja küsis ka nende arvamust.
“Kõik kiitsid mõtte heaks ja sellesuunalised olid ka sõnumid järgmise päeva ajalehtedes,” märkis Luts.
Tallinna tagasi jõudes esitas ta Päevalehe direktorile Friedrich Uibopuule juba konkreetse ettepaneku luua helifilm Päevalehe iluduskuningannaga peaosas. Ajaleht nõustus filmi tegemist ka teatava summaga finantseerima. Peatselt ilmuski Päevalehes sõnum järjekordse iludusvõistluse väljakuulutamise kohta ning selle kohta, et võistluse võitja esineb Theodor Lutsu uues helifilmis “Päikese lapsed” peaosas. Nagu Luts tabavalt kirjutas, tuli toimetusse seepeale kaunite tütarlaste pilte nagu Vändrast saelaudu.
Filmi käsikirja autoriks oli Lutsu sõnul üks nooremat sorti kirjamees perekonnanimega Rüütli. Tegemist oli sentimentaalse lookesega noorest maalikunstnikust ja tema tantsijatarist naisest, kes suvitasid kaunis mereäärses paigas. Üks maalis vabas looduses, teine tantsis. Elati nagu muinasjutus, ent siis sattus nende kanti seltskond, millesse kuulus ka üks noor nn vampnaine, kel tekkis soov kunstnik oma võrku meelitada. Armukolmnurga teke käivitas edasise sündmuste ahela.
Päevalehe iluduskuningannaks valiti Koplist pärit blond sihvakas ja klassikaliste näojoontega Nadezhda Peedi-Hoffmann. Tema veidi kõrki iseloomu tajudes leidsid filmigrupi liikmed, et ta sobib just vampnaise ossa. Vastavalt tema iseloomujoontele tehti isegi käsikirjas mõningaid muudatusi.
Kunstniku ossa kutsus Theodor Luts Estonia teatri näitleja Gerhardt Esperki, kes mõni aasta hiljem eestistas oma nime Ants Eskolaks. Selle nime all tegi ta suuri teatri- ja filmitegusid veel mitu aastakümmet.
Kadus silmist
Kunstniku abikaasa rolli sobiva naisosalise leidmine oli Lutsu sõnul aga juba märksa raskem.
“Silmasin kord tüübile vastavat tütarlast Estonia balletis, kuid tookord kadus see tantsitar silmist ja nii ma ei teadnud tema nimegi. Asja üle Eskolaga kõneldes arvas ta kirjelduse järele, et see ei võinud keegi muu olla kui pr. Strobel. Kuid momendil ei viibinud, nagu selgus, ta üldse Tallinnas, vaid oli läinud koos abikaasaga kusagile Keila-Joa kanti suvitama.
Sõitsin koos tuttavaga Keila-Joale ja pika otsimise peale leidsime näitlejapaari ühest väikesest looduserüppe peidetud majakesest. Pr. Strobel ise oli alles lakas magamas ja kui ta siis hüüde peale ilmus unisena lakaluugile, blondid juuksed sassis ja õlekõrsi täis, tundsin otsemaid ära tütarlapse balletist, keda olin otsinud. Tegin temast prooviülesvõtte ning leppisime samas juba ka osa täitmise kokku,” meenutas Theodor Luts.
Proua Strobeli täisnimi oli Elfi Lepp-Strobel, tema abikaasa oli aga üldtuntud orkestrijuht Kurt Strobel.
Suurem osa filmivõtteid toimus Keila-Joal, kus oli filmile sobiv kaunis maastik. Samast leiti ka noorpaarile sobiv idülliline majake. Välisvõtteid tehti ka Kosel pangaomaniku Klaus Scheeli mõisas, mille aed ja park olid vaatamisväärsus omaette.
RIINA MÄGI
