(Järg 17. septembril ilmunud osale)
Vallavanem võttis ta kaasa lähemasse külla, kus mõlemat meest lahkesti vastu võeti. Edasi läks Lutsu sõnul juba lihtsalt:
“Kui olime tükk aega juttu ajanud ja nalja visanud, küsis vallavanem külavanemalt ja talunikelt:
“Kas teate ka mis päev homme on?”
“Eks harilik päev nagu iga teinegi,” vastas külavanem.
“A vot ei ole,” ütles vallvanem kavalalt. “Homme on prasdnik ja viinajuumine.”
Meeste nägudelt oli näha rõõmsat üllatust ja nad tahtsid teada, kes selle prasdniku siis õige teeb. Vallavanem näitas minule ja ütles:
“Toosama noormees siin. Ta ostab homme külale 50 liitrit viina, kuid selle eest peate teda ainult ühes asjas natukene aitama.” Ja seletas siis riideloo.
“See ka mõni asi,” vastasid mehed õhinal, “seda teeme häämeelega.”
Järgmisel hommikul tuli meile kaks hobusekoormat talveriideid ja mütse. Need laaditi vankrilt maha, viinakastid tõsteti asemele, ja mõlemad pooled olid ülimalt rahul. Ühed läksid filmimistöödele, teised viina jooma.”
Lutsude filmiloo neljandas osas, mis ilmus Vabas Eesti Sõnas (VES) 11. juulil 1957 (“Eesti film jõuab välismaa ekraanile. Theodor Lutsu mälestusi “Noorte kotkaste” filmimisest”) tõdes Theodor Luts, et kui ta läks “Noori kotkaid” Saksamaale müüma, äratas just Värskas üles võetud lahingustseeni suurus ja võimsus sealsetes filmiasjatundjates suurt imestust: nad ei suutnud aru saada, kuidas väikeriigi noor filmitööstus võis nii vägeva lahingustseeniga maha saada.
“Ajasin meelitatult rinna ette ja kiitsin, et ühe rahva väärtus ei seisne mitte kvantiteedis, vaid kvaliteedis,” meenutas Luts ja rõhutas, et omal jõul poleks ta kunagi sellist massistseeni lavastada suutnud. See oli võimalik ainult sõjaväe kaasabil, kusjuures nii ohvitserid kui ka reamehed andsid filmi õnnestumiseks oma parima. Luts tõdes ka, et hiljem, kogenud filmimehena, poleks ta küll julenud sellist mastaapset massistseeni ainult ühe kaameraga üles võtma hakata.
Säilitas kui aarde
“Lisaksin veel vahepalana,” kirjutas Luts, “et kaamera, millega filmisin “Noored kotkad” omas haruldaselt terava objektiivi. Nagu juba varem olen märkinud, filmiti selle kaameraga rida rahvusvaheliselt tuntud suurfilme (Mihail Strogof jt.), kusjuures Toporkov oli kaameraga rännanud Venemaal, Itaalias, Aafrikas, Lätis jm. Ostsin pärast “Noorte kotkaste” filmimist endale uue kaamera ja säilitasin vana kui hinnalise aarde. Hiljem ostis selle minult poolvägise üks Soome reporter.”
Kui “Noorte kotkaste” materjal üles võetud sai, asus Theodor Luts filmi monteerima ja sobivat muusikat valima: tummfilmiajastul andsid filmilavastajad ka selles osas kinode orkestritele näpunäiteid. Film esilinastus 19. novembril 1927 Tartu kinos Apollo. Järgmisest päevast hakkas see jooksma korraga kahes Tartu kinos, Apollos ja Ideaalis.
“Rahvast oli mõlemas kinos murdu,” meenutas Theodor Luts oma Vaba Eesti Sõna järjeloo 1957. aasta 11. juulil ilmunud osas. “Filmi saatis suurendatud orkester, mis tõstis etenduste pidulikkust. Stseenis, kus Leppik surma saab ja sepaga viimaseid tervitusi emale saadab, mängis orkester “Kas ema südant tunned sa”. Küll see võttis paljudel pisaradki silma. Detsembris oli filmi esietendus Tallinnas “Gloria Palace’is” ja siin võttis arvustus ning publik filmi samuti hästi vastu.”
Theodor Luts võttis nõuks “Noored kotkad” ka rahvusvahelisele filmiturule viia: see mees oskas algusest peale suurelt mõelda. Kõigepealt pakkus üks Tallinnas kohatud vene ärimees talle abi filmi Prantsusmaale müümisel. Paraku oli tegemist aferistiga, kes müüs filmi ühele Prantsuse laevaliinile kui oma isikliku omanduse ning lõi enne Lutsu Pariisi saabumist saadud rahadki läbi. Ent niipalju positiivset siiski juhtus, et Pariisi vene emigrantide lehes ilmus “Noorte kotkaste” kohta heatahtlik arvustus.
- aasta kevadel sõitis Luts Berliini ja üritas filmi seal sakslastele müüa. Üks levifirma oligi nõus selle ostma, ent tingimusel, et Luts ise hangiks ministeeriumist sisseveoloa. Saksamaa tollase raske majandusliku olukorra tõttu anti nimelt välisfilmide sisseveoks litsentse väga napilt ja needki läksid enamasti ameerika filmidele. Ministeeriumis öeldi Lutsule paraku, et selle aasta limiit on juba täis.
Konsul aitas
Luts ei visanud siiski püssi põõsasse, vaid läks Eesti Vabariigi Berliini saatkonda peakonsul Johan Markuse jutule. Viimane teadis õigeid “nõkse” ja aitas filmimehel Saksa ministeeriumitöötajatele ära tõestada, et neil pole alust litsentsist keelduda. Kauaoodatud paberi sai Luts kätte varasügisel, vahepealset aega kasutas ta aga Saksa filmitööstusega tutvumiseks ja filmialaste teadmiste täiendamiseks.
“Noored kotkad” oli Lutsu sõnul esimene ja kahjuks ka ainus eesti film, mis sel ajajärgul Saksamaale müüdi.
“Isegi Soome ei olnud selle ajani veel ühtegi oma filmi saanud Saksamaale müüa, rääkimata teistest Balti riikidest,” kinnitas Luts ja jätkas: “Olen jutustanud filmimüümise episoodi pikemalt, et näidata, kui raske oli väikeriigi filmi välismaal müüa ja seega ka väikeriigi filmitööstusele jalgu alla saada.”
Kui Theodor ja Aksella Lutsu sarikirjutise esimesed neli osa olid täidetud “Noorte kotkaste” sünnilooga, siis ülejäänud kolme ossa (ilmusid VES-is 18. juulil ning 1. ja 8. augustil 1957) mahutati mälestused sellest, kuidas valmisid kultuurfilmid “Kas tunned maad?” ja “Ruhno”, kroonikafilm Rootsi kuninga Gustav V külaskäigust, õppefilm “Gaas! Gaas! Gaas!” ning mängufilmid “Vahva sõdur Joosep Toots” ja “Päikese lapsed”.
Kultuurfilmi (tänapäeval nimetataks seda ilmselt dokumentaal- või vaatefilmiks) “Kas tunned maad?” tegi Theodor Luts juba muretumates rahalistes tingimustes, sest nimetatud linateos valmis välisministeeriumi tellimusel.
““Noorte kotkaste” lõpetamise järele tekkis mõte valmistada eestiainelisi kultuurfilme,” meenutas Theodor Luts. “Kõnelesin sellest ideest välisministeeriumi informatsiooniosakonna juhataja G. Merile, kes leidis, et mõte on hea, kuna taolisi filme oleks vaja nii kodu- kui ka välismaa jaoks. Ta vaatas mulle tüki aega uurivalt otsa ja ütles: “Teate, mul on käsikiri peagu juba valmis ühe suure kultuurfilmi jaoks, mis haarab kogu Eestit, meie kasvavat tööstust, majandust, ajaloolisi linnu, lokkavaid viljapõldusid, ühesõnaga kõike, mis on head ja ilusat meie kodumaal. Kuid see film peab olema maitsekalt tehtud ja tehniliselt laitmatu, sest ta on ette nähtud Eesti tutvustamiseks välismail.””
Georg Meri (diplomaat, kirjandusteadlane ja tõlkija ning meie esimese sõjajärgse presidendi Lennart Meri isa) oli küll näinud “Noori kotkaid” ja hindas seda kõrgelt, ent kahtles siiski veel, kas Luts, kellele “Noorte kotkaste” sõjamiljöö oli hästi tuttav, omab ka n-ö kunstnikusilma, mis vajalik Eesti-teemalise kultuurfilmi ülesvõtmiseks. Kui Meri ja Luts pooleteise kuu pärast uuesti kohtusid, oli esimene stsenaariumi lõpetanud ning teine saanud valmis kultuurfilmi vanast Tallinnast. Selle linateosega tõestas Luts, et tal on kunstnikusilma ning juba järgmisel päeval sai ta välisministeeriumilt tellimuse kultuurfilmi “Kas tunned maad?” valmistamiseks.
RIINA MÄGI
