(Järg 1.aprillil ilmunud osale)
Theodor märgib, et need filmid, millest ta Ernitsale juba saadetud järjeloo osades kirjutas, said tehtud Suomi-Filmi juures, järgmised filmid valmisid aga firmas Suomen Filmiteollisuus (Soome Filmitööstus). Seal oli Theodor enda sõnul neli aastat ja tegi 13 filmi.
“Aga ärge ehmatage, ‒ ma ei hakka neid kõike kirjeldama. Pealegi on filmitegemine tõsine ja raske töö ja ega seal ei juhtugi nii palju “igasuguseid asju”, nagu seda üldiselt arvatakse,” kinnitab Theodor.
Suomen Filmiteollisuuses tehtud filmidest peab Theodor pikemat kirjeldamist väärivaks kolme: “Kui uni ja vari” (“Kuin uni ja varjo”), “Veebruarikuu manifest” ja “Justiina”. “Kui uni ja vari” on Lutsu sõnul huvitav selle poolest, et seda filmiti haruldase loodusliku keskkonnaga Lapual, “Veebruarikuu manifest” selle poolest, et selles olid suured massistseenid, ja “Justiina” sellepärast, et selle käsikirja oli kirjutanud hästi tuntud ja palju kõmu sünnitanud eestlanna Hella Wuolijoki.
“Andekas, haritud, rikas naine ja punane,” iseloomustab Luts naiskirjanikku. “Viimases sõjas oli ta abistand vaenlast ja mõisteti kinni, kust ta peagi vabanes, rahu tulekuga. Soomlased ütlesid tema kohta et: “Hella (mis tähendab soomekeeles pliita) põleb ainult idatuulega.””
Teiste Suomen Filmiteollisuuse juures tehtud filmide kohta peab Luts vajalikuks mainida ainult nende nimed. Edasi läheks järjelugu Theodori sõnul Itaalia muljetega: Suomen Filmiteollisuus, kellel olid ka oma kinod, saatis ta Itaaliasse filme ostma ja koos Aksellaga jäid nad sinna mitmel põhjusel peaaegu aastaks. Selle aja jooksul jõudis juhtuda paljugi, sest poliitika mõttes hakkasid ajad ärevaks muutuma.
Kui Lutsud Soome tagasi jõudsid, asutasid nad seal koos kolme soomlasega osaühingu Fenno Filmi. Hiljem lisandus veel üks äripartner: Portugali aukonsul Eestis Keermann. Et varsti pärast Lutsude Soome naasmist astus see riik sõtta, käis filmitöö tihti, piltlikult öeldes, pommirahe all. Oma firmas tehtud filmidest kavatseb Theodor pikemalt kirjutada vaid esimesest: see kandis nime “Salainen ase” (“Salajane sõjariist”) ja osutus väga edukaks.
Pliiatsid teritatud
“Omas firmas sain teha veel 3-4 filmi ja siis lasksime jalga,” kirjutab Theodor. “Õieti on meil terve see “jutt” juba valmis, aga nüüd töötame ta veelkord lühendatud kujul, ümber. Igatahes on pliiatsid juba teritatud ja paberikorv valmisseatud.”
- oktoobril 1968 Erich Ernitsale saadetud kirjas raporteerib Theodor Luts:
“Soo – nüüd oleks see kirjutus siis meie poolt n.ö. valmis. Nagu juba eelmises kirjas mainisime, arvasime et on hää seda seeriat Soomega lõpetada. Brasiiliast oleks palju kirjutada, aga siis läheks võib olla see lugu liiast pikaks.
Rootsis tegin ju ka neli filmi: kaks farsikest, ühe pikema kultuurfilmi Rootsi kunsti üle, ühe lühema filmi Trelleborgi linnast ja veel mõned reportaažid. Üldiselt arvan, et seal midagi niisugust ei juhtund mis Teie lugejaskonda huvitaks.”
Luts lisab, et katkendid filmiarvustustest, mis järjeloos ära toodud, on täpsed tõlked. Originaalartiklid on Lutsudel kõik alles ja kui Ernits vajab nende ilmumise kuupäevi, siis võivad nad need saata. Theodor palub Ernitsat, et too oma arvamuse valminud järjeloo kohta välja ütleks ja teada annaks, millal kavatseb loo Vabas Eesti Sõnas ilmutada.
Ääremärkusena olgu öeldud, et Rootsi linn Trelleborg, kus Luts oma Rootsi-perioodil filmimas käis, on tähendusrikas paik, sest see on seotud nn baltlaste väljasaatmisega. Teise maailmasõja lõpus oli Rootsis 2700 Saksa sõjaväe mundris interneeritud sõdurit, kelle hulgas oli ka baltlasi. Enamik neist oli Rootsi tulnud 1945. aasta mais Kuramaalt ja Nõukogude Liit nõudis nende väljaandmist. Rootsi valitsus läkski seda teed ning 25. jaanuaril 1946 pandi 1250 sakslast ja 167 (mõnedel andmetel 153) baltlast nõukogude aurikule Beloostrov. Paljude hinnangul oli baltlaste väljaandmine üks Rootsi ajaloo häbiväärsemaid sündmusi. Kuidas oli Lutsu filmimisretk Trelleborgi seotud interneeritutega, ei oska siinkirjutaja öelda, ent kui uskuda filmiloolast Jaak Lõhmust, kes seda fakti oma mullustel Theodor Lutsu filmipäevadel peetud ettekandes mainis, ei saanud käik Trelleborgi olla juhuslik.
Rändur Maksolly
Vahepeal toob elu ise Lutsude ja Ernitsa vahelisse kirjavahetusse sisse ootamatu teema: Rio de Janeiros sureb 9. septembril 1968 eesti maalikunstnik (Vikipeedia andmetel küll isa poolt ungari juurtega) Maximilian Maksolly, keda paljud teavad eelkõige Vabadussõja aineliste maalide autorina. Selgub, et Lutsud tundsid Maksollyt päris hästi. Nad tutvusid Rio de Janeiros, kus Lutsud oma esimestel Brasiilia-aastatel elasid.
“Ta oli tõesti suur kunstnik. Et ta õige sageli meil käis, siis olid meil ka mõned andmed tema kohta,” kirjutab Aksella 22. oktoobril 1968 Ernitsale. Sama kirjaga läkitavad Lutsud Ernitsale järelehüüde Maksolly kohta, sest napist surmateatest, mille Vaba Eesti Sõna üllitas, on nende meelest nii olulise persooni puhul vähe.
“Ehkki Maksolly abikaasa venelanna oli, ja temal kindlasti harva juhust oli eestikeelt rääkida, valdas ta seda ometi väga hästi ja armastas alati seda rääkida,” meenutab Aksella.
Theodor Lutsu allkirjaga järelehüüe Maksollyle ilmub Vabas Eesti Sõnas juba 31. oktoobril 1968.
“Kui tema surmast kuulsin, meenus aasta 1952, mil Rio de Janeiro suurima kunstimuuseumi seinal nägin suurte tähtedega kuulutust: “Exposicio de Maximilian Maksolly ‒ pintor estoniano”,” kirjutab Theodor. “Seda lugedes kerkisid mu silmi ette maalid meie Vabadussõjast: “Tapa vallutamine”, “Paju lahing”, mille omandas Vabadussõja Muuseum, “Need, kes vabastasid isamaa” (sai Eestis esimese auhinna), “Vabariigi väljakuulutamine” jne.
Theodor meenutab, et Rio de Janeiro 1952. aasta näitusel esines Maksolly 25 tööga, suurem osa neist portreed ja lilled, mis maalitud haruldase meisterlikkusega. Üks suuremaid Rio de Janeiro ajalehti avaldas toona Maksolly maali tüüpilisest brasiilia naisest ja näitust kiitva arvustuse.
Theodor toob järelehüüdes ära kunstniku eluloolised andmed. Sündis ta Tallinnas 1880. aastal ja tema algne perekonnanimi oli Feichter. Kunstihariduse sai ta Peterburis von Stieglitzi kunstikoolis. Eestisse tagasi pöördudes maalis ta peamiselt Vabadussõja ainetel, ent portreteeris ka tuntud sõja- ja riigimehi. 1929. aastal siirdus ta välismaale, töötades mitmes Euroopa riigis, aga ka Kanadas, Bermuda saartel ja lõpuks Brasiilias.
Theodor meenutab, et kui ta Maksollylt küsis, miks too endale kuhugi alalist kodu ei ole loonud, vastas kunstnik naeratades: “See on mu naise rahutu veri, mis meid mööda maailma ringi kihutab, ‒ aga nüüd kavatseme püsivalt jääda Brasiiliasse.”
Rio de Janeiros leidis Maksolly Theodori sõnul endale küll jõukaid tellijaid, ent varaka mehena ta siiski ei surnud.
- detsembril 1968 saadetud kirjas tänab Aksella Luts Erich Ernitsat ajalehe eest, milles Theodori järelehüüe Maksollyle ära trükitud oli. Samas kirjas jutustab Aksella ootamatult pikalt enda ja Theodori igapäevaelust, mille hetkel on keeruliseks muutnud Theodori haigus.
“Ma usun, Teie ei tea, et Theodor Vabadussõjas väikese vigastuse sai ja nüüd annab end see vanemates aastates tunda. Õieti oli see ka põhjus, miks meie filmimistöö pidime jätma. Tavaliselt ma sellest ei räägi, sest sellel ei ole mõtet ja vaevalt et see ka kedagi huvitaks.
Aga täna kus on ilm vihmane, taevas madal ja hall ja sajab kui oavarrest on minu tuju sellele vastav. Iseenesest ei ole ega võigi minul vihma vastu midagi olla, sest meil on olnud niisugune põud et kaevud on kuivand ja tühjad ja iga veetilgaga on tulnud arvestada. Aias ‒ kõik mis istutatud on kuivand ja üldkahjud põllumajanduses on tohutud. Võib olla on see põhjuseks järjekordse elukalliduse tõusule aga võib olla ka mitte,” kirjutab Aksella ja lõpetab mõtte optimistlikus toonis: “Aga kõige peale vaatamata on siinsel maal kord suur ja ilus tulevik, seda usun ka mina ja selle ilusa tulevikule loodavad ka kõik. Ja kelledel on lapsed, siis nende lapselapsed võivad tõesti kord seda maad “haljal oksal” näha.”
Enda kohta kirjutab Aksella, et on juba pool aastat töötanud Sao Paulo Eesti konsulaadis.
“Õieti peaks ma ütlema konsulaadi juures, sest ega mina ametlik konsulaadi ametnik ei ole,” märgib Aksella tajutava irooniaga. “Aga et niisugune asutus eksisteerib, siis peab keegi seal ka olema. Konsul Saukasel on omad ärid ja ta õel pr Sletil ‒ hästiminev suletööstus. Loomulikult et proua Sletil siis aega ei ole konsulaadis olla ja nii tehtigi minule ettepanek nädalas mõned õhtupoolikud ‒ mil konsulaat ametlikult avatud on seal olla.”
Aksella kirjutab, et on ka varem teatud perioodi konsulaadis tegutsenud ning võttis nüüdki konsul Saukase pakkumise heal meelel vastu, sest tööl tuleb olla vaid kolmel õhtupoolikul nädalas, muul ajal võib ta kodule pühenduda või Theodorit fototöös aidata.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
