(Järg 25. märtsil ilmunud osale)
“On parem, kui igasugune kroonika unustada ja kirjutada juhtumeid,” soovitab Ernits.
“Mis puutub Soome filmiseeriasse, siis ei vaidle ma selles suhtes Teile mitte vastu, et see Teile alguses võib olla tundub Soome filmiajaloo kroonika kirjutamisena, kuid seda oleme Teile alati omades kirjades öelnud, et neid paiku on võimalik lühendada,” vastab Theodor oma 12. juuni kirjas. “Meile loomulikult, kui filmiinimestele, on olnud peaaegu iga maa lühikesed filmikroonikad alati huvitavad, nagu kirjanduse, kunsti või teatri kohta, aga võib olla, et see praeguse Teie lugejaskonda ei huvita, selle peale vaatamata, et see on vennasrahva oma ja meile nii lähedane.”
Theodor tõdeb, et ka siis, kui nn kroonikaosa vähemaks võtta, jääb alles veel küllalt põnevaid sündmusi ja näitlejate eraelu puudutavaid seiku, mis lugejaid, sealhulgas nooremaid lugejaid, alati huvitanud.
“Ja selle lühendustöö eest võite omale vabalt määrata honorari, mille meile kuuluvast summast võite maha arvestada, sest töö on töö,” lõpetab Theodor.
Ernitsalt paraku vastust ei tule ja päris pikka aega. Sellest ajendatuna saadab Theodor 21. novembril 1967 New Yorki lühikese jäises toonis sõnumi:
“Nagu teate, pole meie Teilt senini mingit teadet saanud, meie töö kohta “Kui filmisin vennasrahva juures Soomes”, mis laseb oletada, et Teie sellest kirjutusest huvitatud ei ole. Ja kui see nii on, palume Teid, meile see töö tagasi saata.”
“Mitte kohe ei ole saanud aega käsikirja kallale asuda. Puhkuse järele tulid skaudilaagrite rabelemised (maailmalaager), siis algas kalendritegemine — lihtsalt ei jõua!” vabandab Ernits oma 28. novembril 1967 Lutsule saadetud vastuses. “Natukene ja paiguti olen asja lugenud. Mulle näib, et siit midagi saab, aga tuleb kohati ka maha tõmmata, mis lugejale võibolla palju ei ütle. Mis filmiti ja kes olid tegelased, see kõik on kuiva võitu, ega soome näitlejate nimesid siin ei tunta. Kuid elavad ja lõbusad vahejuhtumid ja kõik seesugune käiks asja juurde.”
Nagu džunglis
“Meil siin ei ole küll skaudi maailmalaagert olnud,” vastab Theodor 18. jaanuaril 1968 kerge irooniaga, “aga on olnud mõned väikesed juubelid ja terve rida on veel tulemas ja neid tuleb ikka ka kellegil “õiendada” et siin eestlus ei kaoks.”
Theodor maalib ka väikese värvika olustikupildi.
“Praegu elame vihmaaega ja see on sel aastal nii rikkalik, et tuleb Jumalat tänada et üleval mäel elame. Vihma tagajärjel kasvavad aga puud aias mis mühiseb ja samuti umbrohi, Oleme varsti just kui dzunglis, milles meie seitse kassi kui tiigrid ringi jooksevad.”
Soome-teemalise joonealuse kohta kirjutab Theodor, et järgmisena saab kirja see jagu, mis puudutab tema töötamist teise suure Soome firma, st Suomen Filmiteollisuuse juures.
“Kirjutan selle nüüd uuesti ümber tihendatult ja kokkusurutult,” kinnitab Theodor ja tõdeb, et tema ja Aksella saavad kirjutamist “täie auruga” jätkata aprilli keskpaiku, mil sealse eesti seltskonna olulised juubelid ja muud sündmused seljataga.
Theodori 30. mail 1968 Ernitsale läkitatud kiri “kõlksub” kummalisel kombel “kaasa” tänapäevaga. Kui praegu valmistutakse Eesti Vabariigi sajandat sünnipäeva tähistama, siis 1968. aastal möödus meie riigi sünnist viiskümmend aastat ja pagulaseestlaste lehes Vaba Eesti Sõna ilmus rohkesti selleteemalisi materjale. Theodor pole juubelile pühendatud lehenumbrite suhtes kiitusega kitsi. Neis leidub tema hinnangul võrratuid artikleid. Eriti on talle muljet avaldanud V. Kurese kirjutis “Iseseisvuse sünnipäevilt”, mis ilmus VESis 22. veebruaril 1968.
Võõras väsib
“Minu isiklik vaade, mis loomulikult ei ole tähtis, on olnud alati see, et tuleb ka sellest kirjutada mida meie rahvas kõik on suutnud ja mitte ainult alati korrutada meie kohutavaid kannatusi ja seda ülekohut mis meile tehtud. Ehkki see kõik väga õige on, väsib võõras seda kuulmast ja ka noortele avaldab see minu arust teatud negatiivse mõju, sest igaüks tahab põlvneda toredast ja kangest rahvast. Ja et eestlased seda tõesti on, näitas meile kõige selgemini meie Vabadussõda ja väga tähtis on see, et ta lõppes “happy end’iga”, nagu ameerika film.” Ka see Theodori mõtteavaldus kõnab üsna tänapäevaselt.
Theodor annab samas kirjas Ernitsale teada, et on VESis avaldamiseks kirja pannud valiku isiklikke mälestusi Vabadussõjast: tema teada pole sel teemal just väga palju kirjutatud.
“Arvame, et me ei teinud sellega viga, kui ka Võidupüha traditsiooni sisse võttsime, millele ju Vabadussõda oma võitudega on aluse pannud, ja mis on rõõmupüha,” kirjutab Theodor. “Kahtlemata on teil seal Võidupüha väga tuntud, selle päeva tähistamise on juba eestlased enesega kaasa toonud. Kus aga immigratsioon on n-ö “vana” ei teata sellest midagi, nagu seda ise oleme võinud kogeda, mida aga nüüd pühitsetakse suure au ja uhkusega.
Ja nüüd palume Teid — lugege see “lugu” tähelepanelikult läbi, see võtab Teilt kindlasti vähem aega, kui meil selle kirjutamine ja ütelge kas see Teile sobib või ei. Aga palume — teatage sellest varsti.”
Ernits ongi sedakorda päris kärme vastama: kiri on kirjutatud 1. juulil 1968. Vabadussõja mälestuste kiiret avaldamist ta paraku ei luba, vaid avaldab arvamust, et lugu võiks lehte minna järgmisel suvel Võnnu lahingu viiekümnenda aastapäeva aegu.
Soomes filmimist käsitleva järjeloo kättesaadud osade kohta on Ernits sunnitud taas tunnistama, et nende lugemine on tal pooleli.
“Kirjutasite, et huvitavaid elamusi oli kas Itaalias või Rootsis. Just juhtumeid ja elamusi tahakski saada. Soome osast, nii palju kui olen lugenud, on üht-teist lugejale huvitav, kuid palju on isiklikku filmiajaloolist kraami, mis lugejale enam palju midagi ei ütle,” kirjutab Ernits ja teeb ettepaneku, et kättesaadud osadest teeb ta ise kokkuvõtte, jättes sisse selle, mis tema arvates VESi lugejaid huvitab.
“Edasisest osast, et ei tuleks teha tühja tööd, võiksite teha n-ö skeemi. Näiteks et niisugune peatükk, kus nii- ja niisugustest asjadest juttu. Ka juhtumite ja episoodide loetelu. Siis ma teeksin valiku ja seejärel laseme käia. Kui olete sellega päri, hakkame pihta,” pakub Ernits.
Theodor teeb 15. juulil 1968 Ernitsale läkitatud kirjas kõigepealt väikese kõrvalepõike skaudiliikumisse. Sao Paulo koguduse hooldajaõpetaja Tõnis Nõmmik on tema sõnul nõuks võtnud nende kodukandis skaudiliikumise ellu kutsuda. Selleks on tal plaanis korraldada juuli lõpuks skaudijuhtide treeninglaager.
“Loodame, et see õnnestub, sellega oleks jälle mõni noor Eesti rahvale päästetud (aga päris kindel me selle õnnestumises veel ei ole). Juhul kui sest aga kõige kiuste siiski asja saab, kirjutan teile selle kohta lähemalt,” lubab Theodor.
Ta avaldab naljatoonis heameelt selle üle, et Ernits tema Vabadussõja mälestusi paberikorvi ei visanud ning jätab nende lehes avaldamise aja täielikult Ernitsa otsustada.
Soome filmiloo valmiskirjutatud osade kohta möönab Luts, et need on võib-olla tõesti liiga üksikasjalikud, ent kui inimene oma mälestustesse tagasi läheb, on selline asi kerge juhtuma.
“Ja mis ühele on olnud tähtis, ei tarvitse sugugi veel teisele huvi pakkuda, nii et, tõmmake külmalt maha, mida leiate ülearuse olevat,” kinnitab Theodor.
Ta on järginud Ernitsa soovitust ja koostanud Soome filmiseeria järgmiste osade konspektiivse kava.
