(Järg 4. märtsil ilmunud osale)
“Kui major Marderi “kohtuotsust” teistele teatavaks tegime, lõi see kõigil tuju alla nulli. Kahe päeva pärast oli pühapäev ja nii mõnelgi meist kohtamised määratud, nii ka Millesel ja minul,” meenutab Luts.
Kaks meest arutasid omavahel, mida teha. “Hüppes” käimiselt tabamine oleks tähendanud ilmselt koolist väljaheitmist, aga kui südamedaamidele lubadus oli antud, ei saanud ka minemata jätta. Seda enam, et Millese “musutrullil” oli sünnipäev ning Luts oma “kiisuga” oli samuti sinna oodatud.
“Lõppude-lõpuks jõudsime otsusele, et praegusel juhul on riskeerimine auküsimus ja otsustasime minna. Töötasime vastava plaani välja ja pühendasime sellesse ka lähemaid sõpru. Et me kogu sõjakooli ajal olime kokku hoidnud nagu mingi “vandeselts”, siis ei olnud ka ühegi poolt äraandmist karta,” jutustab Luts.
Tema ja Milles tegid n-ö pettemanöövri ja suundusid kõigepealt hobusetallide juurde: nende ümbruses oli neil liikuda lubatud ja pealegi võis neil sinna alati asja olla. Näiteks võisid mõnel hobusel tiirud olla ja kadettidel kavatsus teda jalutama viia: see on sellise haigusnähu puhul heaks vastuabinõuks. Tagasituleku ajaks oli Lutsul ja Millesel talli korrapidajaga kokkulepe, et ta kinnitab hädaohu korral valge taskuräti talli nurga külge. Et kahe kadeti puudumist öörahu ajal ei märgataks, lubasid kaaslased nende vooditesse “puped” meisterdada.
“Meie tütarlastel oli väga hea meel, et tulime, sest nad olid kusagilt meie kodusest arestist kuulda saanud. Meie aga salgasime selle maha ja ehkki me tuju kõige kõrgem ei olnud, ei näidanud me seda välja. Sünnipäev oli nagu pidu kunagi ja kui kätte jõudis kojumineku tund, algasime ärevate meeltega teekonda. Peale mõne põneva momendi jõudsime lõpuks tagasi ja olime juba pupede asemel endi voodides, kui korrapidaja kadett raporteeris:
“Härra leitnant, E. V. Sõjakooli Patareis midagi erilist juhtunud ei ole.”,” meenutab Luts.
Kadettide koduarest kestis nädala, siis hakkasid kadetid jälle pühapäeviti linnalubasid saama.
Detsembri algul anti meestele ametlikult teada, et nende kursus lõpeb veidi enne jõule ja nad ülendatakse lipnikeks. Kes soovisid, võisid aga nelja-viie kuu pikkusel täienduskursusel veel rahuaegse ohvitseri väljaõppe ja nooremleitnandi aukraadi omandada. Täienduskursusel osaleda soovijaid oli siiski vähem kui neid, kes otsustasid lipnikuna teenima jääda või reservi minna.
Kurb lahkumispidu
Theodor Luts soovis teenima pääseda Tartusse, et lipniku napi, aga kindla palga toel ülikoolis edasi õppida. Paraku oli Tartus ainult viis vaba lipnikukohta ja Theodor ei uskunud, et eksamitulemused võimaldaksid tal ühe neist endale napsata: parematel õppijatel oli nimelt koha valikul eesõigus. Eksamid läksid aga üle ootuste hästi ning appi tuli ka õnnelik juhus: paar-kolm kadetti, kes olid Lutsust pingereas eespool, soovisid minna reservi. Nii pääses Luts viimasele vabale Tartu kohale.
“Pidu, mis meie lõpetamise puhul korraldati, oli väga ilus, aga sinna sekkus teatud nukrustunne ja võib-olla oli see põhjuseks, miks sellel peol isegi mina Millesega mõned “topkad” viskasin,” tunnistab Luts, kes “kangema kraamiga” just sina peal polnud. “Järgmine päev oli lahkumispäev. Ja see oli kurb. Alles nüüd mõistsin, kuivõrd tugevaks olid selle aasta jooksul kujunenud sidemed sõjakooliga ja oli kahju kõigest sellest, mis maha jäi. Lahkusin sõpradest, kelledega oli läbi elatud nii mõnigi ühine mure ja rõõm ‒ ja jätsin jumalaga ka ühe elu ajajärguga, mis nüüd oli lõppenud. Ja nüüd, neid ridu kirjutades, kerkisid mu silmade ette noorusmälestused, millede meeldetuletamine vähemalt mu enesele palju rõõmu tegid, sest elasin veelkord läbi sõjakooli elu ja olin veelkord noor ja elurõõmus kadett.”
Ent pöördugem nüüd tagasi Theodor ja Aksella Lutsu ning USA-s välja antava eestlaste ajalehe Vaba Eesti Sõna kaastöölise Erich Ernitsa kirjavahetuse juurde. Kõigepealt pean ära õiendama ühe käesoleva järjeloo 4. veebruaril ilmunud osas oleva ebatäpsuse. Kirjutasin tookord, et Erich Ernitsani jõudnud kuuldus, et Lutsud kavatsevad Brasiiliast Ameerika Ühendriikidesse ümber kolida (ta teeb sellest juttu oma 7. oktoobri 1966 kirjas), osutus kuulujutuks, ent vahepeal olen leidnud üles kirjalõigu, mis tõendab, et selline kavatsus Lutsudel siiski oli. 18. oktoobril 1966 kirjutab Theodor Luts Ernitsale:
“…peab ütlema härra Ernits, et Teil on tõesti hääd kõrvad, just niisugused, nagu nad ühel perfektsel ajakirjanikul ja toimetajal peavad olema. See kavatsus ümberasuda, on meil tõepoolest olemas, aga kas ta teostub? Hollywood’iga ei ole mul mingit kontakti, aga ma ei taha seda ka võtta (…). Mul ei oleks ka kavatsust seal filmialal töötada, väljaarvatud kui sealne eestlaskond mõnd filmi tahaks teha. Kuid tulla me tahaksime ja seda väga mitmesugustel põhjustel.
Meil puuduvad aga ka veel täpsed andmed ja tingimused praeguse uue immigratsiooni ja sisserändamise kohta ja kas meiesugustel inimestel seda võimalust üldse on. Seepärast ei ole me ka vastava konsulaadiga kontakti võttnud. Kas ei oleks Teil härra Ernits võimalik, mitte ametlikult E. Abistamis-Kom-lt (Mõeldud on ilmselt Eesti Abistamise Komiteed ‒ R.M.), kellel kõik andmed teada on, neid järelepärida ja meile neid teatada ja loomulikult ei tarvitseks me sissesõiduks neilt mingit rahalist abi.”
Uued ideed
Pärast sõjakooli mälestuste Vabas Eesti Sõnas äratrükkimist ei kavatsegi Theodor ja Aksella “loorberitele puhkama” jääda, vaid pakuvad sellessamas 18. oktoobri kirjas, milles ümberasumisest juttu, välja ka uued teemad, millest nad kirjutada võiksid.
“Uue seeria jaoks, kiheleb, tuksub ja tuikab nii mõnigi lugu meie perekonna päädes ja neid on isegi mitmeid. Mõnedel, on ka juba algused paberile pandud ja märkmed tehtud,” kirjutab Theodor. “…arvasime naisega, et nimetame Teile praegu kolme loo teemid, millised meil on töö all. Ja milline neist Teile kõige rohkem meeldib, seda võiksime kõige pealt väljatöötada.”
Esimese teemana pakuvad Theodor ja Aksella välja nende ümberasumise Brasiiliasse. Reis Johnson Line’i segalaeval (ilmselt siis reisi- ja kaubalaeval) algas Rootsist Göteborgist ja kestis 21 päeva. Ehkki tegemist oli sõjajärgse karmi ajaga (aasta oli siis 1946), tuli teekonnal ette päris palju naljakaid juhtumisi. Kentsakas seik kaasnes ka maabumisega: ehkki piletid olid Lutsudel ostetud Santosesse, pandi nad maha hoopis Rio de Janeirosse ning esimese öö oleksid nad peaaegu katoliku kloostris veetnud, kuhu Aksella kavatseti padre kuues sisse sokutada.
Teise loo idee on tavapäratu selles mõttes, et selle “autoriks” oleks kass, kes on sündinud Brasiilia sisemaa väikeses tolmuses linnakeses ning kelle saatus viib kokku sellesse kanti tööd tegema tulnud filmiinimestega. Inimeste ja kassi eluasemeks on mõisahoone, mis kubiseb rottidest, nahkhiirtest, ja madudest ning kus tuhanded vagalum’id ehk helendava tagapoolega sitikad ringi lennates omapärase valgusmängu tekitavad. Kass “abiellub” metskassiga ja toob kliinikus keisrilõike abil ilmale pojad. Edasi kulgeb lugu juba filmiinimeste kodus, kus kassipojad kardinad nii ribadeks tõmbavad, et neist enam tolmulappigi ei saa jne.
RIINA MÄGI
