(Järg 28. jaanuaril ilmunud osale)
Theodor Luts kinnitab oma 14. juuni 1966 kirjas Erich Ernitsale, et sõjakooli aegseid mälestusi ei pannud ta kirja sugugi ainult honorari teenimiseks.
“… tahan vaid mainida, et olen alati olnud kõva isamaalane ja jään ka selleks ja ma arvasin, et meie nooruse rinnus, kes VES loevad, tärkab ka mingi selletaoline tunne, nagu see meil oli Vabadussõjas ja Sõjakoolis. (…) Muuseas sain veel mõned kirjad peale härra Limbergi oma, kes seda Sõjakooli lugu lugend on ja mulle kirjutasid, et see olevat “veärt lugu”, mis mind tõesti väga rõõmustas,” kirjutab Luts, ent möönab, et soov “mõni penn teenida, mida kibedasti tarvis on”, oli samuti tähtis. Ning kui Lutsud oleksid teadnud, et Vaba Eesti Sõna välja andval kirjastusühisusel pole sõjakooli loo eest võimalik samadel tingimustel maksta, kui Oskari loo eest, siis ei oleks nad Ernitsat sellega üldse tülitanud.
- juulil 1966 kirjutatud kirjas avaldab Theodor Luts lootust, et Erich Ernits on puhkuselt ja huvitavalt lõbureisilt (plaanist sellele minna oli ta Lutsudele varem kirjutanud) tagasi ja “lõhub” jälle tööd teha. Üksiti kurdab ta, et tema pole enam ammu end kodust kaugemale “luftitama” pääsenud.
“Vanasti, hääl ajal, kui Soomes töötasin, tegime väga kõvasti tööd, kuid meil oli ikka vähemalt kord aastas võimalik välismaale sõita ja sealt tagasitulles, olin nagu uus inime, kellele oli energiat trehtriga sissekallatud. Siin, kahjuks seda võimalust ei ole olnud ja praegu elame siin läbi väga raskeid aegu ja paistab et nad veel raskemaks ja keerulisemaks muutuvad ja ainsaks “lõbustuseks” on vaid alalised närveerimised. Kõigile lisaks tuli veel härra Saare poolt saadetud kirja ühes tšekiga kadumine, nähe mis iseenesest siin, posti olusid arvesse võttes midagi erilist ei ole, aga kurb on vaid see, et toob enesega kaasa palju sekeldust,” kirjutab Theodor Luts.
Et VES-i välja andva kirjastuse majandusjuhi Paul Saare kiri koos tšekiga ikka kohale polnud saabunud, oli Theodor kohalikust pangast aru pärima läinud ning teada saanud, et neile oli tõesti juba ammu saadetud korraldus Lutsule tšeki vastu raha välja maksmiseks, ent kuna hr Saare kirja kadumamineku tõttu Lutsul tšekki polnud, ei saanud ka raha maksta.
Pikk protseduur
“Kui oleks olnud maksuorder, siis oleks nad võinud seda teha, isiklike dokumentide esitamisel. Pangas öeldi mulle et Ameerikas tuleb see kaduma läinud tšekk tühistada, siis peab seda sealne Pank siia Panka sellest teatama, kes siis omakorda Ameerika Pangale teatab, et see tšekk väljamakstud siin ei ole ja siis tuleks uus tšekk saata,” kurdab Theodor. “Loomulikult ei ole mingit hädaohtu, et keegi muu seda raha saaks väljavõtta, sest, esiteks on tšekk minu nimele ja teiseks tunneb Pank mind nüüd ja on nüüd ka tšeki kadumisest teadlik. Aga kõik see edasi tagasi kirjutamine võtab palju aega ja sellest on kahju, sest olen selle summaga arvestanud ja raha on tarvis. Ma ei tea, kas see oleks võimalik, et härra Saar mulle võiks teise tšeki väljasaata, äraootamata seda edasi tagasi kirjutamist.”
Jah, rahaasjade ajamine kahel eri mandril asuvate riikide vahel oli pool sajandit tagasi tunduvalt raskem kui praegu. TransferWise’ist ja isegi internetipangast ei osatud siis undki näha. Tänapäeval oleks sellise probleemi lahendamine minutite küsimus, toona kulus selleks nädalaid, et mitte öelda kuid. Sest 26. augustil 1966 edastab Luts Ernitsale järjekordse hädasignaali.
“Mul on tõsiselt piinlik, et Teile jälle kirjutan, aga olukord sunnib mind seda tegema. Nagu juba oma kirjas 23. juulist teatasin, on see kiri, mille härra Saar mulle saatis 50 dollari tšekiga, kindlasti kaduma läinud,” kirjutab Theodor ja lisab, et on Paul Saart sellest suisa kahes kirjas informeerinud.
“Ma tõesti ei tea ega saa aru, miks härra Saar ei vasta,” kurdab Luts. “Kahtlemata on tal väga palju tööd, aga ta võiks ju niisugusel juhusel kellegil muul lasta mõne rea mulle paberile pista. Või ehk peavad vastuse saamiseks kirjad mingisuguses palvekirja vormis koostatud olema, või peab minule kirja vastamiseks, nende 200 osaniku nõusolek olema?
Igatahes olgu kuidas on, aga ma tahaksin siiski mainida ja kinnitada, et me naisega tõesti midagi paha ei mõttlend ega omateada ka teinud, kui me selle artiklite seeria kirjutasime ja seepärast leiame, et ehkki võib olla meie, kui inimeste väärtus, teiste kõrguseni ei küüni, meie siiski ka inimesed oleme ja seetõttu end vastuse väärseks peame.
Teades härra Ernits, et Teie arusaate inimestest kes kirjutavad, olgu see siis surematuid romaane, tabavaid artikleid, vägevaid lugulaule ehk pliiatsiotsast väljaimetud kirjutusi, nagu meie omad, ‒ neil inimestel on kõigil oma hingeelu, ‒ aga sageli puudub raha, et seda hinge sees hoida.”
Pedaal põhjas
Rahahäda on sundinud Lutsu taas sarkasmipedaali põhja vajutama. Ent probleem laheneb ikkagi alles sügisel. 7. oktoobril 1966 teatab Theodor Ernitsale:
“Ehkki Teilt vastust meie kirjadele ei ole, näeme Te tegudest, et olete nad saanud ja ütleme Teile, palju tänu. (…) Sain härra Paul Saarelt tšeki 149 dollari peale ja nagu ta teatab, sisaldab see summa ka selle kaotsi läinud 50 dollarit.”
Millalgi pärast selle teate teele läkitamist said Lutsud lõpuks kätte ka Erich Ernitsa pikalt rahvusvahelises postisüsteemis ekselnud kirja, mis oli kirjutatud juba 9. septembril. Ernits ütleb, et ei saanud Lutsude pahastele kirjadele kohe vastata, sest ta ei teadnud isegi, miks Lutsud oma honorari nii pikalt ootama pidid. Nagu hiljem selgus, tekkis viivitus ühest küljest sellest, et ärijuht Paul Saar oli suvel pikemal puhkusel ja kirjastuse juhil A. Waldmanil, kes kõiki asju üksi ajama pidi, kasvas töö lihtsalt üle pea. Teisest küljest tegi asja keeruliseks Brasiilia panga poolne “lõunamaine” uimasus asjade ajamisel.
“Täna lõpetasin ka kaastööde 3 kuu kokkuvõtmise. Kui nüüd Waldman ei eksinud aastaraamatu kokkuvõtetega (küsisin telefoni teel, kuidas seal Teie arved on), siis peaksite saama veel 100 dollarit. (…) pingutasin ka seekordse seeria honorari nii kõrgele, kui mulle numbri kohta antud eelarve seda võimaldas,” kirjutab Ernits ja võib vaid ette kujutada, millist rõõmu need laused Lutsudele teevad.
Ernits on kuskilt (kust, see kirjas ei selgu) “ühe kõrvaga” kuulnud, et Lutsud kavatsevat Ameerika Ühendriikidesse, täpsemalt Californiasse kolida.
“On’s kavas Hollywoodiga tegelema hakata? Kas õnnestus seal kuidagi suhteid luua? Olen kuulnud, et sinna sissepääs (täh. filmialale) on äärmiselt raske ja võistlus kole suur,” kinnitab Ernits ega saa selgi korral mööda naljatamisest “äravalitud rahva” teemal. “Sel juhul peate küll oma nime muutma, ütleme näiteks, et võtate Lutzky või Lutzovsky. Ja tingimata ütelge, et olete sündinud Lodsis või Varssavis rabi pojana, siis võib ehk heal juhul sanshu olla,” soovitab Ernits.
Lutsude USA-sse kolimise jutt osutub siiski kuulujutuks: Theodor jäi teatavasti surmani Brasiiliasse ja Aksella lahkus sealt alles 1996. aastal ning mitte Põhja-Ameerikasse, vaid kodusesse Eestisse.
Ent mida põnevat võis siis leida Theodor Lutsu sarikirjutisest “Vabadussõja ajal E. V. Sõjakoolis”, mis ilmus ajalehes Vaba Eesti Sõna 21. aprillist 4. augustini 1966? Kooli loomise põhjustest kirjutab Luts järgmist:
“Kui oli käimas Vabadussõda, võitles rindel iga mees surmapõlgavalt oma kodumaa vabaduse eest. Meestest oli puudus igal rindel, aga eriti puudus oli ohvitseridest ja et sellest üle saada, asutas Kaitsevägede Staap Tallinnas aprillis 1919. aastal E. V. Sõjakooli. Selle esimene kursus kestis vaid neli kuud ja selle lõpetajad väljusid lipnikutena. Sellele kursusele pidi varsti järgnema teine.”
Luts jutustab ka sellest, kuidas tema sõjakooli sattus.
“See oli 1919. aasta sügisel, oktoobri lõpul, kui seisime patarei ja Kuperjanovi partisanidega Ostrovi liinil, kus vaenlane ägedalt peale tungis. Pärast üht lahingut kutsus meie patarei ülem, lipnik Freiberg mind oma juurde ja teatas, et mul tuleb sõjakooli minna. Ta oli eelmisel õhtul staabist teate saanud, et kõik üliõpilased kui ka keskkooli lõpetanud mehed sõjakooli komandeeritakse. Mulle tuli see teade täiesti ootamatult ja ma ei olnud sellest ka eriliselt vaimustatud. Ei tahtnud lahkuda oma lahing-sõpradest ja samuti tundus mulle, nagu tahaksid äraminejad rindelt n.ö. “poppi” teha. Kõike seda ütlesin ka oma ülemale, kuid see raputas pead: “Ei kulla mees, teil tuleb minna, see on peastaabi käsk ja pealegi teate ise väga hästi, kui väga me vajame Sõjakooli haridusega mehi.” Surus mul seepeale südamlikult kätt ja käskis kohe teele asuda.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
