(Järg 3. detsembril ilmunud osale)
Vastuseks Ernitsa küsimusele, kes on Vabale Eesti Sõnale saadetud lugude põhiautor, vastab Theodor järgmist:
“…mina Theodor, olen Oskariga samast perekonnast ja Aksella on elukutseline filmikäsikirjade kirjutaja ja nende väljatöötaja, arvatavasti ainuke eestlane sel alal. Soomes oli ta ametlikult sel alal Fenno-Filmi teenistuses. Ka siin on ta meie poolt tehtud filmid kirjutanud ja filmimiseks korda seadnud. Aga ka see on loomulik, et üks inime üht filmikäsikirja üksi ei tee ja seetõttu on meil arenenud teatud koostöö ja nii võiks üldkokkuvõttes öelda: “mina ütlen sõna selgelt ja Aksella ajab joru julgelt”.”
Theodor annab teada, et sõjakooli lood on tal enamasti juba paberile pandud, ning kinnitab, et need ei peaks sugugi nõrgemad olema, kui Oskari-seeria lood: sündmusi ja huumorit jätkub neissegi.
“Et meil praegusel ajavahemikul midagi tähtsamat teha ei ole, siis töötame selle kallal,” kirjutab Theodor sõjakooli seeria kohta. “Arvame, et nädala pärast Teile selle alguse teele võime saata, et võiksite ütelda, kuidas Teile see “joru” meeldib.”
Filmikäsikiri sõjaaegsest Eestist sai Lutsu sõnul kirjutatud Rootsis ja see oli plaanis ka seal filmiks teha. Isegi ettevõtmist finatseeriv firma oli leitud. Siis said aga Lutsud Brasiilia viisad ja laevakohad ning pidid ookeani taha teele asuma.
“Mõtlesime seda siis siin filmida, kuid sellest ei tulnud midagi välja, nagu paljudest muudest kavatsustestki,” kirjutab Theodor.
Ta kommenteerib ka Ernitsa eelmises kirjas tehtud tähelepanekut, et Ameerika Ühendriikides leidub võttepaiku mistahes maailma paiga kujutamiseks:
“Igatahes, kui lugesin neid filmimisvõimalusi Ameerikas just maastiku suhtes, pean tunnistama, et mu vana filmimehe süda põksuma ja veri soontes kihama lõi.”
Luba küsimata
Ent nüüd lähemalt Theodor Lutsu järjejutust “Minu vend Oskar”. See ilmus Vabas Eesti Sõnas (VES) 9. septembrist kuni 30. detsembrini 1965. Üllataval kombel said seda teatud mõttes unikaalset kirjatööd (paljusid asju, mida Theodor Oskari kohta teadis, ei saanud ju teada mitte keegi teine!) juba aasta hiljem, 1966. aastal, lugeda ka kodu-Eesti kirjandushuvilised, sest see ilmus Meelik Kahu ja Eerik Tederi koostatud ning kirjastuse Eesti Raamat üllitatud kogumikus “Mälestusi Oskar Lutsust”. Mäletan, et kui selle raamatu aastat viisteist tagasi antikvariaadist ostsin, tekitas asjaolu, et selles sügaval nõukogude ajal välja antud trükises oli ära toodud ka vabasse maailma välja rännanud ja muidu peaaegu et olematuks vaikitud Theodor Lutsu mälestused, minus suurt hämmingut. Nüüd siis on selge, kust tekst pärines: USAs ilmunud väliseesti väljaandest. Loomulikult pole raamatus selle kohta mingit viidet. Ning kuna Ernitsa ja Lutsude 1965. ja 1966. aastal vahetatud kirjades ei leidu pooltki sõna selle kohta, et mälestusteraamatu koostajad oleksid Theodor Lutsult või VES-i toimetuselt Oskari-loo taaspublitseerimiseks luba küsinud (see fakt poleks kindlasti ära märkimata jäänud!), jääb üle arvata, et seda tehti omavoliliselt. Tõsi, ajendiks polnud kindlasti rahalise kasu saamine, vaid meie kirjandusloo huvitava killu siinsete lugejateni toomine. Mis oli iseenesest ju täitsa õilis tegu. Ja Nõukogude Liidus ei kehtinud teatavasti ka rahvusvaheliselt tunnustatud autorikaitse põhimõtted. Seega polnud võõra teksti “tuuri panekus” midagi erakordset.
Theodori kirjutis on raamatus avaldatud kärbetega. Kärpekohad on tekstis märgistatud nurksulgude ja kolme kriipsuga nende vahel. Saamaks teada, mida sisaldasid välja jäetud tekstiosad, võtsin ette VES-i vastavad numbrid (portaalis Digiteeritud Eesti Ajalehed on need kergesti leitavad). Nagu arvata võiski, oli paljudel kärbetel poliitiline tagapõhi.
Raamatus on näiteks 43. leheküljel ära toodud järgmine Lutsude Rakke-perioodi kirjeldav lõik:
“Et meie talukoht suurt midagi sisse ei toonud, siis ei olnud ka isa eriti vaimustatud Oskari “kritseldamisest”, millega midagi ei teeninud, ja ootas kärsitult, millal ta uue koha saab. Emal oli selles suhtes palju rohkem arusaamist, võib-olla ka sellepärast, et tema ema vendadel kirjanduslikke kalduvusi oli olnud. Üks nendest, Mihkel Sepp, [- – -] oli teinud vemmalvärsse, milledest Palamusel kõige enam olid levinud “Joogem viina, mehed, naised” ja “Laadalaul””. Leheversioonist nähtub, et kärpemärgi asemel oli tekstis algselt selgitus “pärastise rahaministri esivanemaid”.
Raamatu 50. leheküljel võib taas leida kärpemärgi. Seal käib jutt sellest, kuidas kaks Oskari paremat sõpra, Eller ja Kamar, andsid talle idee “Kevade” oma kulu ja kirjadega välja anda. Elleri kohta on Theodor kirjutanud, et ta oli “alati heas tujus ja alati ilma kopikata” ning et hiljem sai temast kooliõpilaste pataljoni kapten Vabadussõjas. Elleri seotus Vabadussõjaga jäi Nõukogude Eesti lugejatel muidugi teadmata.
Võitle vahvalt
Leheküljel 53 seisab järgmine lõik: “Võib öelda, et “Kevade” I ja II on sõna tõsises mõttes eesti rahvaraamat ja see ongi olnud põhjuseks ta määratule edule ja levikule. Ka siin Brasiilias olen leidnud paljudes eesti perekondades, eriti vanemate sisserändajate juures “Kevadet”. Ja kus ka ei ole olnud raamatut, on kõigile ometi Toots oma vempudega tuttav.”
Theodor jätkas seda mõtet, ent jätk on raamatuversioonist taas arusaadavail põhjusil välja jäänud:
“On huvitav, et “Kevade” on suutnud üle elada ka kõik poliitilised voolud ja teda trükitakse nii vabade eestlaste poolt, kui ka kodumaal. Ja nii siin kui seal rõõmustab ta veel tänapäevalgi eestlaste südant.”
Loomulikult ei saanud kärpekäärid säästa tekstiosa, mis kõneles Theodori osalemist Vabadussõjas. See peaks paiknema raamatus 60. leheküljel, Oskar Lutsu “Suve” II ja veel mitme teose ilmumist käsitleva lõigu järel.
“Lähenes 1918. a. sügis,” kirjutas Theodor. “Ajad olid rahutud ja segased. Brest-Litowski lepingu põhjal hakkasid Saksa okupatsiooni-väed end Eestist välja tõmbama ja punavägi alustas pealetungi. Algas Vabadussõda. Nüüd oli minu kord sõtta minna ja ma astusin Kuperjanovi partisanide gruppi. Ei näinud Oskarit enne, kui Tartu oli tagasi võetud. Siis kui taganevale vaenlasele, kes end Elva suunas koondas, järele sõitsime, oli Oskar mind jaamas saatmas: “Tutt, võitle vahvalt,” ütles Oskar, “aga tule tagasi.” Ma ei tea, kui vahvalt ma võitlesin, aga tagasi ma tulin.
Kui Kuperjanovi pataljon Paju lahingus võitles, oli Oskar emaga igapäev anatoomikumi surnukambris vaatamas käinud, kas mind mitte langenute hulgas ei ole. Selles lahingus langesid paljud ja päris minu läheduses sai surmavalt haavata ülemleitnant Kuperjanov ise ‒ aga mina tulin tagasi.
Ka Võnnu-lahing, millest Kuperjanovi pataljon osa võttis, nõudis paljude meeste elu, aga mina pääsesin.”
Mingil põhjusel on raamatuversioonist välja jäetud ka mõned lõbusad seigad, näiteks see, kuidas alamleitnant Oskar Luts aluspükstes Vanemuise aias käis (selle kohta käiv kärpemärk on raamatu 55. leheküljel). Lugu juhtus ajal, mil puhkes Esimene maailmasõda ning Oskar Luts pidi komandeerimiskäsu kohaselt Riiga sõitma. Enne seda pidas ta sõpradega Vanemuise aias lahkumispidu. Järgmise päeva õhtupoolikul läks Theodor Oskari juurde.
“Mind nähes oli Oskaril väga hea meel: “Hea, et tulid Tutt, näed, rätsepa tont on mu mundripüksid vöö kohalt liiast kitsad teinud, märkasin seda eile, kui vähe rohkem sõin, pidin nööbid lahti laskma. Vii nad rätsepa juurde, las laseb 3-4 sentimeetrit laiemaks ja siis too nad tagasi.”
Võtsin püksid: “Aga kui ta neid täna enam valmis ei tee?”
Oskar haigutas ja vastas: “Ei tee viga, siis too nad homme hommikul, täna ma nagu nii enam välja ei lähe,” ja heitis voodisse.
(Jargneb)
RIINA MÄGI
