(Järg 12. novembril ilmunud osale)
Pessimistliku alatooniga jutu lõpetab Theodor Luts aga jälle vaimuka pärliga:
“Aga kui Te tahaksite minuga P.Ameerikas filmiproduktsiooni firmat asutada, võiksime selle üle rääkida ja siis ühise jõuga Martini ja Metro-Goldwin Meyeri produktsoonid “mättasse” lüüa.”
Sama, 1959. aasta 17. mai kirja lõpuosa on Aksella Lutsu kirjutatud. Sao Paulo eestlaste “kroonikuna” valutab ta südant sealse Eesti maja ehitamise pärast. Ja temagi ei saa “Seitsmest vihast” üle ega ümber. Pigemini on “vihad” muutunud Lutsude ja Ernitsa kirjavahetuses üldistavaks kujundiks, mis tähistab asju, mis päris nii pole, nagu peaks.
“Lugesime Teie ajalehest ka siinse Eesti maja ehitamise kohta ja pean ütlema et vähemalt esialgu sel ettevõttel kõva “vihtade lõhn” juures on,” kirjutab Aksella.
Tema sõnul on majaehitamise suhtes tekkinud suured erimeelsused: kes arvab, et olemasolev krunt selleks üldse ei sobi, sest on vaid 7,5 meetri laiune ja seega “kitsas nagu kitsekeel”, kes tahab, et ettevõtmine oleks rajatud aktsiatele, kes usub, et komisjon, kes ehitusasju ajab, peaks olema valitud, mitte määratud jne.
“Aga loodame, et see siiski kord kõik äraklaarib ja me sellel “kitsekeelel” kord tantsu lööme,” lõpetab Aksella.
Tema poolt 1959. aasta 29. juunil Erich Ernitsale läkitatud kirjast nähtub, et “kitsekeele” kujulise krundi kavatseb Eesti maja tarvis annetada keegi proua A. Ervedal. Tema juures maal (kus täpselt, seda Aksella ei seleta) käisid Sao Paulo eestlased ka 1959. aasta võidupühal võidutuld tegemas.
“Meie Theodoriga filmisime seda sündmust,“ kirjutab Aksella. “Kahjuks oli värvifilm vähe vana ja ei tea missugune ta välja tuleb, aga peaasi kui ta sama värvingut ei võta nagu meie õpetaja sõnad küüditatute päeval kirikus, millega ta rahva põhjalikult ärapahandas.”
Kirikuõpetaja nime pole Aksella maininud ega ära toonud tema jutu sisu, aga ilmselt oli öeldu siis kohalike eestlaste silmis liiga “punane”. Aksella sõnul võttis kohalik konsul Saukas sealsamas kirikus sõna ja vastas õpetajale, hiljem saatis talle aga veel kirja, milles teatas, et tema võidupüha väljasõidul osalemine pole soovitav.
Puss teravaks ihutud
“Ta oleks kergesti võinud sõjameestelt naha peale saada, igatahes oli Theodoril juba puss teravaks ihutud,” kirjutab Aksella ja lisab: “Sellest kurvast vahejuhtumisest kirikus, palun ärge kirjutage lehes, kirjutan Teile varsti selle kohta pikemalt.”
Pikemat kirjalikku selgitust juhtumi kohta siiski ei tule, vaid Lutsude ja Ernitsa kirjavahetusse sugeneb hoopis kahe ja poole aasta pikkune paus: järgmisest kontaktist annab tunnistust Erich Ernitsa poolt 1961./1962. aasta vahetusel Lutsudele läkitatud kaart. Sellel kirjutatud lühikesest sõnumist selgub ka pausi põhjus: Ernits oli Lutsudele vahepeal küll kirjutanud, aga kirja “kolinal” tagasi saanud. Esiotsa ei osanud Vaba Eesti Sõna kaastööline arvata, miks, ent enne 1961. aasta jõule tuli talle meelde, et Aksella oli teatanud Lutsude aadressi muutumisest, Ernits oli aga kirja vanal aadressil postitanud.
Samas lühikeses kaardisõnumis sisaldub ka üks huvitav ettepanek. Ernits teatab nimelt, et on värskes “Väliseestlase kalendris” ära trükkinud kodu-Eestis ilmuvast ajakirjast Pilt ja Sõna pärit loo, milles on juttu Oskar Lutsust. See lugu on andnud talle hea idee.
“Mul tuli mõte, kas Theodor ei tahaks meie lehele kirjutada pikemat lugu vend Oskarist. Sellest saaks kultuuriloolise väärtusega dokument,” pakub Ernits.
- veebruaril 1962 vastab Theodor Erich Ernitsale:
“Teie ettepanek, kirjutada Oskarist meeldib mulle väga, kuid ma ei tea veel praegu hästi kuidas seda teha. Kirjutada ainult tema raamatutest ja nende ilmumisaegadest jääks kuivaks. Raamatute sisu edasiandmisel pole ka mõtet, väljaarvatud võib-olla tema noorusaja tooted, milliseid ta kirjutas Thomas Oskari nime all, ja mida suur publikum üldse ei tunne. Kirjutada arvustusi ja kommentaare raamatute kohta, usun ei oleks ka huvitav ja pealegi ei kuulu see minu alasse. Kõige lisaks on minu kirjakeel ehk õigemini kirjanduslik keel küllalt vilets, ja sellepärast teeksin Teile niisuguse ettepaneku, et mina kirjutan niipalju kui ma seda oskan ja mäletan ja Teie sätite selle siis “ilusasse” keelde.
Ma kirjutaks lühidalt kõik, mis mul temast meelde on jäänud, mis aastal ka mõned raamatud ilmusid ja millal ja kus ta neid kirjutas. Ühtlasi lühidalt tema eluraskustest ja naljadest, mis temaga juhtund ja mis mulle on jutustatud. Kahjuks peaks ma aga koos tema eluloo ja tegevusega paraleelselt vähe ka oma noorpõlve elu ja “juhtumisi” kirjutama, sest vaatamata meie vanaduse vahele, elasime me tema kirjanduslise tegevuse algaastatel ja ka pärastpoole vahetevahel ühes. Usun, et nii tuleks kirjutus elavam.”
Täieline plära
Theodor lisab, et kui ta enesest liiga palju peaks kirjutama, siis kärpigu Ernits teda julgesti. Filmimees mainib veel, et tal on mõlkunud mõttes ka oma Eesti Vabariigi sõjakooli aegsete mälestuste kirjapanek ja Ernitsale saatmine: seal juhtunud nii mõndagi lõbusat, mis nooremat, aga ka vanemat põlvkonda võiks huvitada.
“On väga tore, et olete nõus vend Oskarist kirjutama,” rõõmustab Erich Ernits oma 8. veebruaril Lutsudele saadetud kirjas. “Ma usun, et sellest saame kirjanduslooliselt väga haruldase ja väärtusliku seeria-kirjutise. Teil on täiesti õigus, ega tema kirjanduslikust tegevusest ei maksa hakata ülevaadet andma. Seda võib igaüks leida kirjandusloo raamatutes nagu nii. Mida Teie võite kirja panna, on isiklikud-perekondlikud mälestused, ja nendest võite ainult Teie kirjutada, kellelgi teisel säärast materjali ei ole.”
Ernits täpsustab, et Theodor võiks jutustada sellest, kuidas Oskar esimesi kirjanduslikke katsetusi tegema hakkas. Eraldi peatükk võiks tema meelest olla Tootsi-lugude tegelaste prototüüpidest. Veel soovib Ernits teada, kas Pildis ja Sõnas toodud fakt, et Theodor olevat ühe Oskari kirjatöö enda nime all avaldanud, vastab tõele. Samuti palub ta Theodoril kommenteerida ühe Vaba Eesti Sõna kirjasaatja väidet, et Oskar Lutsu jutustus “Soo” olevat tegelikult August Gailiti kirjutatud.
Nõukogude Eesti ajakirjas Pilt ja Sõna avaldatud Oskar Lutsu teemalise loo puhul paneb Ernitsat imestama asjaolu, et selles on juletud juttu teha ka Theodor Lutsust kui tuntud tantsuõpetajast.
“Ma imestasin, et nad Teie nime välja tõid, sellest hoolimata, et olite eesti ohvitser ja Noored Kotkad valmistaja!” kirjutab Ernits.
Sõjakooli mälestused soovitab ta Lutsul edaspidiseks hoida, sest selleteemalisi kirjutisi on Vabas Eesti Sõnas juba rohkesti olnud. Hetkel tuleks keskenduda Oskari seeriale.
27. veebruaril 1962 teatab Aksella Ernitsale:
“Oskari üle kirjutusega, oleme juba algust teinud ja mõne nädala pärast saadame ühe jao juba teele. Seal on ka seletatud see “lasteraamatu värsside” lugu, mida Theodor oma nime all väljalaskis, igatahes oli see hoopis teistmoodi. Mis puutub sellesse, et Gailit olevat kirjutanud “Soo”, siis Theodor ütleb, et see on täieline plära, sest ta on seda ise, siis kui see veel käsikirjas oli, lugend. Sellest kõigest kirjutab Theodor Teile oma mälestustes Oskarist.”
Samas kirjas jutustab Aksella sellest, et käis üle hulga aja puhkusel.
(Järgneb)
RIINA MÄGI
