Oma hinge on lahtisele peopesale kõigile vaatamiseks asetanud kolm jõgevamaalasest kunstnikku: Sülli Reet Vaino (1965), Anatoli Makarevit?(1963) ja Urmas Vaino ( 1960).
Neist esimene on elukutseline kunstnik ? õpetanud maalimist ja joonistamist, osalenud näitustel, kirjutanud ja ise illustreerinud lugusid lastele. Alates 2004. aastast on Sülli Reet sidunud end (äkki jäädavalt!) legendaarse Palamuse vallaga. Tema fotod on udusulgõrnad, pisiasjade monumentaalsust märkavad ja ülistavad. Ta on toonud meile imetleda killukesi kauge Kreeka sinavast taevast, merest, laguunidest ja erinevate tasandite astmestikust. Terve ?Santorini. Kreeka? sari on nagu Sibeliuse tärkava (?Ia?, ?Kontrast?), kõikehõlmava (?Thira?) ning loojuva (?Teekond Sfinksini?) valguse ülistus. Tema rahustavat päikesesära- ja varjude mängu silmates tekib tahtmatult võrdlus eestlaste endi Reindorffi graafikaga.
Seinast seina
Hoopis teistmoodi mees on Vooremaa fotograaf Anatoli Makarevit?. Sündinud Valgevene soode keskel, saatuse tahtel Eestisse jõudnud, selle maa pärisomaks võtnud ning kinnitanud kanda maalilises Kassinurmes. Tunneme teda kui ajalehe fotoreporterit, Jõgevamaa kultuuri- ja muid sündmusi kajastavat dokumentalisti. Just seepärast võibki sedavõrd hingeline looduseilu ülistamine tema puhul esialgu veidi üllatavalt mõjuda.
?Seinast seina? ? vast nii oleks kõige õigem iseloomustada tema loomingut. Suur kõikeköitev Loodus tema fotodel hellitab (?Kübarkandjad rohelises valguses?, ?Vöödiline valgus?, ?Valgus uitab liivalossis?), hoiatab (?Loojangul?, ?Vaba kui lind?, ?Valguse ja varju piiril?), sisendab lootust ja usku headuse võitu (?Valguse algus?, ?Päikesetõus Männikjärve rabas?) või lihtsalt nukrutseb, tajudes Looduse kõikvõimsust (?Lumevalgus?, ?(Ennast)täis kuu linna kohal?). Siis on veel rida rembrandtlikku salavalgust kandvaid pilte, mille sisusse süüvides hakkad ümbritsevat hoopis teise pilguga vaatama (?Tõmme? ? ahjusiibri püüdlemine oma varju poole, ?Nupukas uks? ? ukselink, mis oma õige koha leidnud ning endaga ülimalt rahul). Kroonivad Makarevit?i väljapanekut aga kindlasti ?Valguse püha? ja ?Päikesevarjutuse vaatajad?. Sisu on neil erinev, ühel jumalik ja teisel maine, ent see on sulatatud ühtsesse mõttesse.
Tagasiteeline
Näituse kolmandat autorit ? maalikunstnikku ja graafikut Urmas Vainot ? tahaks aga kunagi ka silmast silma näha. On ta sügavalt religioosne inimene või juhuslikult planeedile Maa sattunu, kes otsib tagasiteed Jumala juurde? Kunagi oli Leedus üks selline ? kunstnik ja helilooja Mikalojus Konstantinas ?iurlionis. Ei suutnud ta selle maailma raskust kaua kanda ? läks noorena tagasiteele. Andku suur Jumal Urmasele jõudu! Tema töid ?Õpetaja ja õpilane?, ?Ellujääjad?, ?Taevane valgus? (paaris ?Tai-chi’ga?) ja ?Võluaas? peab igaüks oma silmaga nägema.
Vaid kahe asja üle imestan: miks ei ole väljas niivõrd sügava pieteeditundega komponeeritud näitusekoosluse kujundaja nime ja miks selle tervendava spa eest raha ei küsita? Ja, kui soovitada tohib, äkki tasuks need videoinstallatsioonid hoopis välja lülitada? SEE näitus tahab minu meelest olla ilma tehnikata. Et temasse sukeldujal oleks segamatu võimalus sellesse ?uppuda? nagu ?Unistajal…? oma ?…aknasse? (Urmas Vaino).
Mina olen sellel näitusel nüüd ära käinud. Usun, et iga õpetaja, kes on SEDA näinud, suhtub sest hetkest peale oma sadade laste ulakustesse palju rahulikumalt, meditsiiniõde oma haigete kapriisidesse sallivamalt ning metsatööline laseb enne puu langetamist peopesal korraks üle tüve libiseda. Olen kindel, et ka proua, kes minu kõrval viimast elujõudu kokku võtvat pihlakat (Anatoli Makarevit?i ?Loojangul?) imetles, naeratab varasemast rohkem. Nüüd on sinu kord, jõgevamaalane! Käi näitusel ära ja äkki ei peagi sa siis enam ostma kuussada krooni maksvat imettegevat liigesevalu vastast puhtast lambavillast hommikumantlit…
Toimetuselt.
Artikli autor Bruno Javoi? palus oma nime juurde lisada, et ta on rahvuselt lätlane, lootes, et siis andestatakse talle kui lõunamaalasele tänapäeva ajakirjanduskontekstis tavatuvõitu emotsionaalne lähenemine. Ja veel: näituse “Valgus” kujundasid kolm autorit ise ning Jõgeva kultuurikeskuses saab seda näha veebruaril lõpuni. Seejärel kolib näitus Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi.
BRUNO JAVOI?
Jõgeva Gümnaasiumi õpetaja