On laupäeva hommik, kell on saamas kümme. Lund pole jätkuvalt veel kuskilt näha, aga teine advendipühapäev koputab juba uksele. Meie väikelinnas toimub jõululaat.
Helistan oma sõbrale, ise entusiasmi täis, äratan ta sügavast unest, seletan talle, et aeg on särada, väljas paistab juba päike ja lund sajab ning naabripoisid mängivad tagaõues lumesõda. Jah, muidugi ei jää sõber mind uskuma. Ta magab edasi, mina lähen, pea püsti, laadale.
Laadal kohtan oma vanaema ja vanaisa, kinnitan neile jätkuvalt, et mul on kõik hästi ja koolis on ka asjad korras, vaatamata sellele, et kõik päris nii ei ole. Lõpetuseks kallistame veel kõik kolmekesi üksteist keset toda laadamelu ning jätkame igaüks oma teed.
Lippan kiiresti läbi kohalikust plaadipoest, kus mulle jääb näppu Tõnis Mägi plaat “Jäljed”, mida ma terve nädala endale ihaldanud olen. Vahepeal vahetan veel palju toredaid sõnu paljude toredate inimestega ja naeratus kipub vägisi näole.
Kodus avastan postkastist suure ja paksu ümbriku, mis adresseeritud minule. Ümbrikus on suur hulk fotosid, mis üllatavalt kiiresti ilmutusest kohale jõudnud. Juba järgmisel hetkel mängib mu plaadimängijas värskelt soetatud plaat, elutoa põrand on fotosid täis laotud ja toosama sõber, kelle ma ennist äratanud olin, on koos minuga seal neid pilte kaemas. Need on tõesti head fotod ja ennast kiitmast ma ei väsi.
Edasi leian tee kohalikku kohvikusse sõprade keskele. Üks mu klassiõde korjab taskust välja väikese teeküünla, paneb selle lauale. Jõuab veel rääkida, et Tartu Lõunakeskuses on imede öö ja hinnad kõik all ning lahkub siis kiiruga, unustades oma salli pingile. Ja hoopiski mitte hinnad, vaid ahvatlev sulgemisaeg ? kell kaks öösel ? on see, mis meile huvi pakub. Mõeldud, tehtud. Läheme Tartusse uisutama. Kraban veel laualt sellesama teeküünla kaasa ja panen klassiõest maha jäänud salli kaela.
Kui kohale jõuame, ei suuda ma mitte kuidagi ära “moosida” liuvälja kassapidajat, kes on täiesti kindel, et nende öises eriprogrammis ei ole iluuisutajate kõrval kohta asjaarmastajatele. Uisutama me ei pääse, aga lusti ja nalja saab mööda erinevaid poode tuuseldades küll. Enne koduteele asumist seisan veel vapralt oma viis minutit Statoili kassajärjekorras, et otsa viiskümmend senti maksev toos tuletikkudega.
Asume teele, maanteega ristuval raudteel sõidab rong kuuekümne viie vaguniga. Seejärel mööduvad meist teineteise järel väga suurel kiirusel kaks autot. Möödub ehk minut, kaks, kui möödume ise ühest äsja mööda kihutanud autost, mis seisab nüüd teepeenral külili. Terve tee on klaasikilde ja mitmesugust sodi täis.
Peame auto kinni, jookseme tagasi tolle auto poole. Üksteise järel peatub teisigi autosid. Avarii teinud auto suitseb ja esialgu ei märka ma ühtki kannatanut. Kuulen, kuidas karjutakse:
“Üks on veel autos, üks on veel autos, minge aidake ta välja!”
Keegi meesterahvas jõuab veel pomiseda, et kui me seda autot puutume, vajub see tagasi kraavi katuse peale, ja juba lähenen ma autole, et leida sellest inimene. On pime, ma ei näe mitte midagi, hõikan küll korduvalt, aga vastust ei saa. Siis ulatab kellegi käsi mulle mobiiltelefoni, mis päris palju valgust näitab. Valgustan auto salongi, aga seal ei ole mitte kedagi.
Järgmisel hetkel avastan natuke eemalt ühe neiu pimedast kükitamast. Tema käed ja pea on üleni verised, üritan temaga rääkida, saada midagi teada tema olukorra ja juhtunu kohta, aga esialgu suudab ta vaid endamisi korrata sõnapaari “Ohh, fakk.”
Meie juurde tuleb veel inimesi, kes teda verest puhastada aitavad, ning siis hakkab ta seletama, et nad olid autos kahekesi, et tema oli roolis ja et ta ei tea, kus teine neiu nüüd on. Kui pärin teise neiu kohta lähemalt, ütleb ta, et ta nimi on Krista ja juuste värv on punane. Enda kohta ütleb ta veel, et ta on viisteist aastat vana ja on natukene joonud.
Ohkan ja hõikan siis ümber kogunenud rahva poole, et punase peaga Krista siia tuleks. Natukese aja pärast kõnnibki neiu juba meie poole. Pealtnäha on ta terve, kurdab vaid valu vasakus käes. Annan oma jope maas kükitavale neiule ümber, punaste juustega neiu vaid väriseb mu rinnal ning üritab sigaretti tõmmata, et rahuneda.
Kiirabil ja politseil läheb sündmuskohale jõudmisega millegipärast kõvasti aega, aga see-eest on koos palju inimesi, kes, olgu küll üksteisele võõrad, on valmis ühise meeskonnana tegutsema, et aidata kannatanuid. Kes, tõsi küll, antud juhul ei olnudki nii väga kannatanud. Täpselt nii, ühise meeskonnana, peaksime me toimima iga päev selles hullumeelses liikluses. Miks me seda ei tee? Ma ei tea. Jõuan veel endamisi tänada klassiõde, kes oma salli ennist kohvikusse unustas: sall hoiab mind nüüd soojas ja kiirabiauto tuled juba paistavad.
Koju jõudes suudan vaid ühest toast teise kõndida ja kätega peast kinni hoida. Lõpuks istun siiski maha, süütan kohvikust kaasa võetud teeküünla ja avastan, kui tugevasti mu käed tegelikult värisevad.
See oli kõigest üks päev minu elust ning minu nägemus juhtunust. Teil kõigil on oma, te kõik, kes te seal olite, olite tublid.
On asju, mille juurde me peame minema, on aga asju, mis tulevad meie juurde ise. Ei ole vahet, kas need on head või halvad. Me peame hakkama saama! Nii heade kui ka halbade asjadega.
Märgake seda, mis teie ümber toimub, mis teiega toimub. Ma tahan, et te mõtleksite. Mitte ainult need kaks tüdrukut, aga ka kõik teised. Ma tahan, et te kõik mõtleksite: nii need, kellest need tüdrukud sel õhtul mööda kihutasid, need, kes pärast õnnetust kohapeal abistamas olid, kui ka need, kes sealt lihtsalt mööda sõitsid. Ma tahan, et nende tüdrukute vanemad mõtleksid, et mõtleksid nende õed-vennad, sõbrad ja isegi kunagine lasteaiakasvataja. Ka need, kes sel ööl üldse kodus olid ja magasid ? ka teie mõelge. Mõelge selle üle, mis see on, mida te teete ? iga päev, päevast päeva. Mõelge, miks te teete, kuidas teete.
See kõik, mis me teeme, sellest kõigest jäävadki meie jäljed. Tehke endale ilusad jäljed!
MARGUS UDAM
