Tööta või ära tööta, puhkus tuleb kunagi niikuinii, ütleb Jõgevamaa vanasõna. Puhkus tuligi, aga puhkusereisi veel polnud. Tahtsin Katalooniasse, see reis jäeti ära. Reisifirma pakkus asendusi, valisin Kreeka. Hulk ahvatlevaid nimesid reisikirjelduses jumalate, muusade ning kangelastega. Paigad, mis kunagi olid maailma keskpunktis. Teiste kohal kõrgumas Olümpose mägi. Reis läbi 12 riigi ning kaheksa pealinna.
Algus suurriigis nimega Eesti. Ootad laupäevaöises Tartus. Kui ilmub buss, jäävad pidudelt naasvad nooredki vaatama, kuidas ta pöörab. Edaspidi kuuled seda jõrinat 13 päeva ja ootad hetki, kus lõpeb liiklusring ja algab kiirtee. Nagu sild ühest riigist teise. Paned kohvri pakiruumi ja mõõdad sõiduki pikkuseks 17 pikka sammu. Uued 17 sammu teed sõiduki sees, sest su koht on tagumisel pingil, seal, kus tavaliselt hoitakse liigseid kotte ja mille seljatugi ei liigu. Buss liigub osavate juhtide käe all hästi, esmalt Tallinna, sealt Pärnusse. Esimesed 300 km on läbitud.
Keskmist eestlast polegi
Silmitsed reisikaaslasi, kelle hulgas pole keskmist eestlast. Matsakad ja kõrendid, noored ja vanad, perekonnad ja üksikud. Mõni uudishimulikult esimesel reisil. Vilunud matkajad paigaldavad endale kaelapadja ning alustavad pirukate, krõpsude, jäätiste ning magusate jookide vohmimist. On rahulolevad ning paisuvad silmnähtavalt. Minu väike saladus on, et tahaksin paar kilo alla võtta.
Giid soovib ka viimastele liitujatele päikselist hommikut ning ütleb, et sel päeval tuleb läbida veel 1100 km. Siis ütleb, et möödume Pärnu teatrist Ugala. Reisijad parandavad valjuhäälselt ta keelevääratuse. Edaspidi selgub, et see nii väga vääratus polnudki. Giid suudab segi ajada isegi tubaka- ja päevalillepõllu, rääkimata Constantinusest Methodiuse asemel, numbritest 79 ja 97, Serbia pindalast ja rahvaarvust. Sokratest mürgitab ta surmaputke asemel karuputkega. Päeva keskel õnnestub mul giidi lõpuks ka näha – ta sarnaneb Karlssoniga tuntud telelavastusest. Minul on aga tunne nagu Väikevennal, kellelt tahetakse lihapallid ära võtta. Õnneks jääb giid oma monotoonset mõminat kuulates Salatsi jõe taga magama.
Saatus on määranud viis kodanikku pinginaabriteks. N57 Õpetaja reisiraamatu ja prinditud infolehtedega, N58 Humorist pirnide ja kildudega, N59 Itimees juhtmete, seadmete ja programmidega, N60 Müüjatar kindlate nõudmistega reisi suhtes. Aga ka see pole veel kõik! Viimaseks pusletükiks pingi keskel, seal, kuhu pole jätkunud isegi numbrit, on väikene Loomus, kes armastab kõiki maailma kasse ja koeri.
21 tunni pärast on mu huumorimeel kahanenud kriitilise piirini. Katsun oma kipitavaid, 2-3 numbri võrra suuremaks paisunud jalgu ja mõtlen, kas see on gangreen? Koperdan kuskil Poolas kuhugi keldrisse, võtan dušši ning kukun voodile.
Kreekas kodusem tunne
Hommikul olen endiselt elus, ilus ja narkovaba. Jalakesedki taas pisikesed ning ootused suured. Tagapingi viisik avastab reisikava uurides, et tegemist on tähtteosega kodumaises ulmekirjanduses. Budapesti asemel näeme vaid forintitega hinnasilte väikeses bensiinijaamas. Uue kesköö võtame vastu Serbia piirikontrolli bussisabas üleajavate prügikastide kõrval, kus tuleks seista hommikuni.
Õnneks juhatavad poolakad teed järgmisse, puhtasse ja euroopalikku ülepääsu ning juba kell kolm õnnestub Subotica linnas uinuda. Ülevaatlik tunnine tuur Belgradis väheneb paarikümne minutini ja lõpeb ummiktänavas. Tutvumine Skopje vanalinnaga toimub koos kohvritega, sest motell asub keset bazaari. Sooja vett ei ole, see-eest hea vaade minaretile, mille kõlarid kutsuvad 4.30 muslimeid hommikupalvusele.
Kuna mina olen rohkem interneti kui Muhamedi usku, püüan nuhvlist Postimehe hommikusi uudiseid lugeda. Et see toimub VIP-Makedonia andmesidevõrgus, kerib arve minutitega 60 euroni. Selle summa eest saaks Müüjatar Skopje turul osta 120 kilo suus sulavaid virsikuid või Itimees käia 30 korda järjest juuksuri juures. Seetõttu ootan pikisilmi aega, kui Stara Planina mäed asenduvad Kreeka Makedooniaga.
Kreekas ongi hoopis kodusem tunne. Sama ajavöönd, raha ja elatustase, teenindamine korralik, heakord enam-vähem talutav. Ainult tähestik nõuab harjumist. Pingutades ja teades vene tähestikku, suudan õhtuks juba seintelt „marmara“ ja „papajoannu“ silte kokku veerida. 1920. aastatel loodi isegi teooria, et me võimegi siit pärineda. Lasteaednik ja Patsik tagapingi ees hakkavad mägesid nähes vehklema nagu Eesti epeenaiskond. Selgub lühendi EE tõeline sisu: endlikepiga eestlane. Mälukaardid on peagi täis ning lõpuks laguneb ka hiina riistvara.
Saabume Thessaloniki linna, mis on kultuuri täis nagu Tartu ja mere embuses nagu Pärnu. Suurus nagu need kaks linna kokku. Väljumine tundub kuumast ja nätskest õhust hoolimata vabanemisena vangipõlvest. Antiikkreeka muistised, rooma ja bütsantsi varemed, türgi mälestused, millest on püütud vabaneda. Paar tundi õnnelikku patseerimist. „Öömaja linnas“ pole siiski siin, vaid kilomeetreid eemal Makrygialoses.
Uuesti teel olles hakkab giid tasapisi pajatama, et võiksime selles väikelinnas poolteist päeva rahulikult ujuda ja päikest võtta. Loomulik, tal ju lapselapsed kaasas. Tema jutt maalib esiotsa pensionäridele karme pilte sellest, kuidas 40 km retkel Olümposele on teetööd ja parkla remont. Mäed nagu mäed, nagu igal pool mujal, mis neist ikka vaadata. Bussitäis turiste hakkab nõusse jääma.
Klient on kuningas
Siis alustab tagapink mässu. Humorist hakkab hüsteeriliselt naerma. Itimees võtab Õpetajalt reisikava ja kutsub giidi. Müüjatar meenutab reisi maksumust. Loomus žestikuleerib kõigele innukalt kaasa. Giid nendib, et klient on kuningas, ja veel, et eks need tulevad kaasa, keda see nii väga huvitab. Ülejäänud võivad normaalselt puhata.
Viienda päeva hommikul alustab täis buss teekonda Olimpou ja Olimpiadose ristmikult. Teeremonti ei ole, parkla kenasti sile ja pooltühi, paviljoni seinal välkusid pilduv Zeus. Vaateplatvormilt avaneb vaade kahele majesteetlikule mäetipule. Sörgin tänavaid pidi mäkke, aga vaade enam ilusamaks ega avaramaks ei muutu. Õhtul loksun Egeuse mere lainetes, vedelen taverni terrassil, kuulan ühe kõrvaga lainemüha, teisega tsikaadide sirinat. Kastan pita leiba oliiviõlisse, näksin feta juustu ning rüüpan retsina erekollast veini.
Jutu lõpuks lehvitan kaunile Kreekale ja loodan, et juulikuised tulehaavad paranevad ning et me kohtume edaspidigi. Lehvitan turteltuvidele ja sõbralike silmadega laiskadele kollastele koertele. Lehvitan Viru Reisidele lootuses nendega mitte enam trehvata. Eharisto sullegi, Vooremaa lugeja!
JAANUS JÄRS augustis 2018
