Hakkakski peale Tammearust kui dramatiseeringu autorist. Need, kes Lutsu “Suve” vaid filmiversiooni järgi teavadki või raamatut tükk aega kätte võtnud pole, saavad Ugala lavastust vaadates hulga üllatuste osaliseks, sest Tammearu on riskinud sisse jätta nii mõnegi stseeni, mis vähem tuntud, ent mis avardab nii mõnegi tegelaskuju olemust.
Näiteks stseenis, kus Toots (Karol Kuntsel) kirjanikust koolivennal Lestal (Tanel Ingi) raamatut kirjastada aitab, selgub, et Tootsi majandusmehe vaist toimib ka mujal kui talupidamises ning et kooliaegsest rähklevast vembumehest on kasvanud tegus ja teiste murede suhtes osavõtlik noor mees.
Julgesti on Tammearu sisse jätnud ka apteekri filosoofilisi mõtisklusi elu üle. Ning Peeter Jürgens mängib end neid ette kandes üheks meeldejäävamaks tegelaseks. Lavastuse nael on aga stseen, milles Lesta Taaralinna tulnud Tootsile Vanemuise aeda kogunenud Tartu vaimueliiti tutvustab. Tammearu on nimelt asendanud toonased Tartu vaimu kandjad tänastega ning kepiga Peeter Volkonski, laigulises mundris Merle Jäägeri ehk Merca, portfelliga Hando Runneli, habemega Matti Miliuse ja elavate hulka tagasi arvatud hallivuntsilise Juri Lotmani lavale ilmumine paneb publiku vaimustusest vinguma. Välja ilmub koduaresti määratud Lutski ? ja tõmbab aknal seistes rahulolevalt üles naabrimees Juhan Simmi poolt nööri otsa sokutatud “asuniku”.
Oluliselt tõsisemaks ja hinge puudutavamaks kui filmis mängitakse Ugala lavastuses aga stseenid, milles lõplikult selgub Teele (Maria Soomets) ja Arno (Janek Vadi) suhete perpektiivitus ning milles Teele end kõhklustest võitu saades ise Tootsile naiseks pakub.
Hoogsas tempos
Tammearu on osanud kokku kirjutada tugeva selgrooga stsenaariumi, mis üksikuteks stseenideks laiali pudenema ei kipu, ning süstinud lavastajana näitlejaile sisse hoogsa mängutempo. Mis aga Paunvere ja Tartu asjaomaste hoonete pisimakettidest ning laudteedest-sildadest koosnevasse lavakujundusse (kunstnik Jaak Vaus) puutub, siis see töötas samuti hästi: stseenide toimumiskohad olid hästi identifitseeritavad ning lavaruum võimaldas huvitavaid liikumisjooniseid.
Maketid olid tükati jõgevamaalase südant rõõmustavalt tõetruud (eriti Palamuse kirik ja surnuaiavärav!), samas aga ka polüfunktsionaalsed: kui apteeker näiteks apteegil katuse ära võttis, sai sellest rohupudelitega täidetud lett, kui pangahärra (Heigo Teder) sellel teise külje keeras, muutus see jälle tema töölauaks jne.
Viimaseid kordi
Kui millegi üle iriseda, siis võib-olla selle üle, et tükk väga pikk on: ligemale kolm ja pool tundi. Ent olnuks see lühem, polnuks paljud sisukad stseenid sinna jälle sisse mahtunud. Teatrikriitik Andres Keil kurtis 14. juuni Postimehes ka selle üle, et Ugala “Suvi” on liialt pretensioonitu, originaalsete ideedeta ja laiadele massidele suunatud. Ent tunnistas samas, et tänavuste suvelavastuste üldises kontekstis pole see sugugi halb ning mõnedest möödunudaastastest “ämbritest”, nagu projektimuusikal “Hermese kannul” ning Endla “Pid?aama kuuele” ja Vanemuise “Vigased pruudid”, on see lausa kahe pea jagu üle.
Juunis esietendunud “Suve” mängitakse Ugala juures tiigiäärsel vabaõhulaval viimaseid kordi homme ja ülehomme. Kuna Lutsu asi on alati ka meie, jõgevamaalaste asi ning kuna Viljandi ei ole eriti Põltsamaa kandi rahva jaoks sugugi kauge koht, siis julgen soovitada tükki vaatama minna. Iseasi, kas pileteid veel saada on.
RIINA MÄGI