1990. aastatel asendati vallaslapse-toetus peretoetuse uue liigiga, üksikvanema lapsetoetusega. Seda saavad need lapsed, kelle sünnitunnistusel puudub kanne isa kohta. Lisaks nendele üksikvanematele on ka niisuguseid, kes kasvatavad last või lapsi üksi ? abielu on lahutatud või on üks vanemaist surnud. Kui ema-isa lahku lähevad ja kuni elatusraha üle käivad kohtuvaidlused, kulub last üksi kasvatavale vanemale hädasti ära riigi tugi.
Hiljuti oli Riigikogus esimesel lugemisel lapsele elatise tagamise seaduse eelnõu, mille menetlemist sellisel kujul ei pidanud Rahvaliidu fraktsioon võimalikuks. Miks siis? Seaduse mõte on ju igati toetust väärt. Idee luua alimendifond käisid veebruaris välja Rahvaliidu noored. Seda algatust toetas märtsis oma aastakoosolekul ka erakonna naisühendus Epp. Rahvaliitlasena on mul hea meel, et opositsioon on meie noorte- ja naisühenduse idee üles korjanud ja seda toetab.
Alimendifond võimaldakski maksta üksikvanema lastele riigipoolset tagastatavat abi ajal, mil vanemad vaidlevad laste elatusraha üle. Ettepaneku kohaselt ei jää lapsest lahus elav vanem võlgu mitte oma lapsele, vaid riigile. Õiguslike vaidluste ajal peaks riik toetama last nn ootealimentidega, mille lapsevanem pärast kohtuotsuse jõustumist riigile tagasi maksab. Peaaegu kõigil juhtudel tehakse laste jaoks soodne otsus ? nad saavad taas arvestada mõlema vanema toetusega. Seetõttu peame niisuguse riikliku fondi loomist mõistlikuks. Kahjuks pole nimetatud eelnõus lahti kirjutatud mehhanisme maksumaksja raha tagasisaamiseks. On igati loomulik, et riik abivajajat toetab, kuid abi peab olema selge ja jõudma abivajajani. Vaid poolte lahkarvamuste korral mõistab elatise välja kohus, mis kahjuks alati ei taga tegelikult elatise maksmist lapsele.
Emotsioone kõrvale jättes kandis nimetatud eelnõu ilmselgelt kiirustamise märke ning võinuks vastuvõtmise järel tekitada hoopis segadust, selle asemel et muresid lahendada. Üheselt ei olnud võimalik välja lugeda, kes, mis tingimustel ja kui suure summa ulatuses üldse võib elatisvaidluse ajal hüvitist taotleda.
Erapooletu juriidiline analüüs Riigikogu juriidilise osakonna spetsialistidelt, kes kindlasti ei ole lähtunud ühegi kindla erakonna postulaatidest ega ole ka lastevaenulikud tädid-onud, juhtis tähelepanu eelnõu küsitavustele.
Lahtisi otsi oli rohkem kui lõpplahendusi. Selgusetu oli nende isikute ring, kelle kasuks elatis välja mõistetakse ja kes seda saama ei peaks. Perekonnaseaduses on sätestatud lisaks alaealiste lastele veel abivajavad töövõimetud täisealised lapsed ja gümnaasiumis või teistes õppeasutustes õppivad täisealised lapsed. Lapsevanema kõrval peaks lapsele elatise taotlemise õigus olema ka tema eestkostjal.
Oletame, et üks lapsevanematest jääb töötuks, see tähendab, et temalt pere eelarvesse raha ei tule. Kas see tähendab, et tuleks võtta kohtutee jalge alla, mis iseenesest oleks nutikas ja perekeskne, loomulikult lastele hea. Nõuda kohtu kaudu lastele elatist ja siis hakkab riik seda maksma. Nii meie riigi põhiseaduses kui ka perekonnaseaduses on sätestatud vanemate õigused ja kohustused laste kasvatamisel ning laste kohustused oma töövõimetute vanemate ülalpidamisel.
Millal ikkagi tekib õigus hüvitisele? Õigus tekib siis, kui vanem rikub elatise maksmise kohustust, sätestab eelnõu vastav paragrahv. Aga sellest antud juhul ei piisa. Seega on õigem välja töötada korralik kaksipidist tõlgendust välistav seaduseelnõu kui hakata praegust üheselt mõistetamatut ümber kirjutama. Usun, et siiski jõuame veel praeguse Riigikogu koosseisu ajal selle, laste jaoks olulise seaduse vastu võtta.
Mai Treial,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, Rahvaliit
