Novembrikuu lõpus tähistatakse Ameerikas tänupühi. Washingtonis elav Helen Stewart kirjutas sel puhul möödunud nädalal Tartu Linnalehes, et ka ameeriklased ei tea enam täpselt, mida nende pühadega silmas peetakse, küll aga õpivad lapsed koolis, et Ameerika avastanud Kolumbusele järgnenud palverändurid olevat kutsunud sel ajal kohalikud indiaanlased sõbralikule söömaajale. Mida nende avastusele järgnenu indiaanlastele kaasa tõi, on paraku teada, kuid tänupüha on nüüdseks Ameerikas rõõmsameelne perekondlik sündmus.
Ülirikkalikult kaetud laua taga mõeldakse rohkem ka neile, kellel nii hästi läinud pole. Minnakse appi vaestele mõeldud supiköökidesse, tehakse toidupakke kodututele, annetatakse raha. Ja mõeldakse järele, kellele olla tänulik oma hea elu, tervise ja edukuse eest. Tuletatakse meelde, kes lähikondsetest või ka hoopis võõrastest lõppeva aasta jooksul kõige enam tänamist väärt. Paljudes peredes on tava, et iga pereliige, nii suur kui väike, ütleb enne sööma asumist selle kõigi kuuldes välja.
Loomulikult on ka see tänamise traditsioon suures osas kampaaniahõnguline. Nii, nagu meil on paraku kujunenud kampaaniaks jõulueelne ja -aegne heategevus: teisi, kes meist kehvemas seisus, võiks aidata ju kogu aasta vältel. Ometi on “jõulukampaaniagi” parem kui mitte midagi ja suunab loodetavasti ka laste mõtlemist-suhtumist endast nõrgemaisse.
Samuti võiksime teatud mõttes üle võtta ka tänupüha traditsiooni. Ei, jumala pärast mitte järjekordse suure söömisorgiana, mida enamik meist suure innuga juba nii jaaniks kui jõuluks korraldab, vaid just tänamise ja tänulikkuse mõttes. Iga laps võiks enne uusi jõule ja kinkide saamist mõelda ja ka välja öelda, mis temaga aasta jooksul head ja rõõmsat on juhtunud ja kellele ta selle eest tänulik on. Sellises võtmes oleks aeg-ajalt kasulik mõelda täiskasvanulgi. Siis juhtuks ehk harvem selliseid asju, et sünnipäevaks unistuste nuku saanud mudilane peagi kuulutab, et sõbrannale kingiti ilusam, et uued teksad välja nuianud neiuhakatis kahe kuu pärast leiab, et moes on juba teistsugused, ja et tasuta ekskursioonilt naasnud pensionär oskab vaid seda öelda, mis tal nägemata jäi ja kuhu tema tegelikult oleks minna tahtnud. Teame humoorikat kõnekäändu, mille järgi vanale koerale küll enam uusi trikke ei õpeta. Aga siiski, tasuks enesekasvatuse mõttes proovida igas asjas kõigepealt positiivset näha, küllap jääb midagi ka paadunud skeptikule pikapeale külge, tarvis vaid tahta. Kasuks tuleks seegi, kui me ka väikeste heategude ja vastutulekute eest üksteisele tänulikud oskaksime olla ja sagedamini seda välja ütleksime. Hea sõna ei maksa selle ütlejale ju n-ö füüsiliselt midagi, küll aga teeb päeva rõõmsamaks nii tänajal kui tänataval.
KAIE NÕLVAK
