Et samal ajal peeti pidu ka Viljandis, kus rahvatantsuüritused juba 9. veebruaril algasid, oli tantsurühmadel valida, kas tantsida Kohtla-Nõmmel või Mulgimaa pealinnas.
33 nais- ja segarahvatantsurühma olid võtnud ette reisi kaevanduste kanti. Laupäeva keskpäeval liiguti Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseumi eest rongkäiguna mäkke ? kaevanduspargi kivihiide, kus süüdati peotuli. Iga tantsurühm andis oma panuse sinna kokku kantud väikesse ?kiviaeda?: kodukandist kaasa võetud kivi oli sümboolseks kompensatsiooniks elektri eest, mida me kõik tänu põlevkivi kaevandamisele tarvitada saame.
Mäest alla peoplatsile läks retk juba märksa rõõmsamalt ? ?Kägarat? kepsutades. Ja kõik jäid jalule ka, kuigi tuhkjas lumi suure kiiruse ja ootamatute kiirenduste tõttu ümberringi lausa kees.
Kõik peolised said tantsida nii suures summas kui oma rühmaga eraldi esinedes. Koos võeti läbi ?Kaera-Jaan? ja ?Naljapolka?, ?Seesam? ning ?Oige ja vasemba?. Iga rühm esines vabal valikul ühe või kahe tantsuga. Ja et rühmi oli palju, jätkus tantsimist-kaasaelamist mitmeks tunniks.
Et ilm just sulale ei kippunud, aga kõige käredamat palet ka ei näidanud, jäid kõik need, kes oma hinge ja eriti ihu eest hoolt kandsid, täiesti ellu ja loodetavasti isegi nohuta. Pakutud supp tuli täpselt nii kuumalt ära süüa, nagu ta keedetud oli (kuigi rahvatarkus seda üldjuhul ei soovita) ja teiste esinemist tuli vaadata aktiivselt, st ise kõrval kaasa kareldes. ?Küll näeb siin täna ikka toredaid rahvariideid ? talvetossudest viltideni ja kasukatest värviliste jopedeni,? viskas peo peamine eestvedaja, tantsuansambli Sõprus juhendaja Tõnu Pomerants lumestantsijate kulul nalja. Paraku ei ole meie rahvatantsijatel tõesti nii külmade ilmade puhuks sobivat varustust. Mõned rühmad olid siiski veidi vaeva näinud ja endile näiteks ühesugused soojad peakatted meisterdanud-muretsenud. Ja õnneks on naiste triibuseelikud tõesti paksud ja soojad, nii et neid nägi lehvimas küll.
Sealsamas mäejalamil laenutati ka suuski-kelke, viidi soovijad tõstukiga mäkke ja sai ka seninägematute sõidukite ehk tuunikelkudega sõita, kuid tantsurahvas seda võimalust kuigi palju ei tarvitanud ? ilmselt säästsid naised oma seelikusabasid. Ja ülearust aega polnud ka.
Pärast viimast ühist tantsuringi siledaks tallatud lumisel platsil üritati välipidu õletulestikuga lõpetada. Paraku sai sellest rohkem õletossustik, sest tulematerjal oli niiskevõitu. No vähemalt sai maalähedase lõhna enne rahvamajja simmanile minekut riiete külge.
Kavas oli kirjas, et õhtust pidugi hoiab üleval Tõnu Pomerants ja seda ta tõepoolest kogu hingest tegigi.
Kui mitusada tantsijat tema juhtimisel Kolonntantsuga üle põranda libises, oli tunne kui vanaaegsel ballil. Kui aga seesama mees endale suusad alla pani, akordioni selga sidus ja lava peale narri mängima ronis, oleks justkui organiseeritud süldipeole sattunud. Ka ?süldita? ei jäädud, sest tantsupõranda kõrvalruumi oli kaetud vägev laud, kust ei puudunud koduõlu ega tuhamägesid kujutav hiigeltort.
Meie maakonnast jõudsid Kohtla-Nõmme peole Torma naisrühm, Põltsamaa naisrühm Uhka ja ainsa segarühmana Tabivere.
Viljandis tantsiti samal päeval aga nii Vabaduse platsil kui linna spordihoones, 8. korda toimunud peoga tähistati Anna Raudkatsi 120. sünniaastapäeva. Viljandi peol oli külalisesinejaid Poolast ja Lätist, esinesid lasterühmad ja pidu oli viidud ka linnast välja, näiteks Suure-Jaani Gümnaasiumi.
KAIE NÕLVAK
