Jõgeva Gümnaasiumi C-segarühm läheb peole kaheksa asemel kaheteistkümne paariga ehk sisuliselt pooleteise rühmaga. Enam kui pool sellest koosseisust on tantsujuhi Vivian Paaksi enda klassist, kes reedel võtsid vastu gümnaasiumi lõputunnistusi. Matemaatikaõpetajast klassijuhataja ja tantsujuht ühes isikus Vivian Paaksi ise on tantsinud esimesest klassist peale ning õpetajaametis teinud kaasa juba juhendajana kõik suurpeod.
Jälle algab kõik
Eelmise tantsupeo lõppedes ütles Vivian endale, et see on küll nüüd viimane, enam järgmisele minema ei hakka. Siis aga hakkas ta juba varsti uue tantsupeo tantse õpetama. Suur osa selles oli ta oma rühma liikmetel, kes siis olid kümnendas klassis ja suutsid õpetaja ära meelitada. Tegelikult oli kõik vastastikune, sest polnuks ju Viviani moodi asja lihtsalt kõrvalt vaatama jääda. Mida aasta edasi, seda enam kohtab ta suurel peol neid, kes kunagi väiksena tema rühmas tantsinud. See on justkui palsam hingele ja annab indu jälle otsast alata.
Selle tantsupeo tantsud on Viviani arvates eriliselt ilusad, need ju spetsiaalselt noorte jaoks tehtud. “Selliste noorte pärast tasub pingutada,” ütleb tantsujuht oma C-segarühma kohta. “Hea, kui noor inimene millegagi tegeleb, aga need, kes minu rühmas tantsivad, teevad ka kõike muud ja õpivad samuti hästi. Poisid käivad veel eriti hoolega proovides.” Kui tüdrukud aga puuduvad, tantsib vahel juhendaja ise ja topelt. Noorte keskel olemine ja tants ise hoiavad inimese noorena. Omal ajal juhendas Vivian peale koolirühmade ka kultuurikeskuse naisrühma Labajalg, kelle tegevusele pani aluse Tiiu Rehtla. Tolle Tiiu “pärandatud” rühmaga peeti ka 20. juubel ära ja siis mindi laiali. “Iga asi saab otsa,” ütleb Vivian tagantjärele.
Seina vahele ja laua taha ei pane
Vivian on Jõgeval matemaatikat õpetanud ja klasse juhatanud kokku kolmkümmend kolm aastat. Kehra Keskkooli lõpetamise järel ülikoolis matemaatikat õppides sai ta ülikooli arvutikeskuses praktikal olles lõplikult aru, et seina vahele ja laua taha istuma teda keegi panna ei saa. “Tahtsin pärast lõpetamist õpetajaks. Seni pole päevagi kahetsenud. Mu oma klassijuhataja Kehras oli just selline, kelle moodi paljuski olla tahtsin,” räägib Vivian. Hiljem on teda kutsutud tööle nii haridusosakonda kui ka haridusministeeriumi, aga ta on veendunud, et tema koht on just koolis. Loomult rõõmsameelse inimesena leiab ta, et ega ikka lapsed eriti kurja ja tigedat nägu klassi ees näha ei taha. Gümnaasiumiealised on juba väljakujunenud inimesed, kellega ka vastavalt suhelda tuleb. Klassijuhatajana eelistab ta aga alustada just viiendast klassist, siis saab nendega koos kasvada ja kujuneda.
Mis aga matemaatikasse kui õppeainesse puutub, siis leiab Vivian, et seda saab ka nii õpetada, et aine õpilastele vastikuks ei muutuks. “Loodan, et need, kellele ma matemaatikat olen andnud, seda ainet väga ei vihka,” arvab ta, aga leiab samas: “Päris tüüpiline matemaatikaõpetaja ma ilmselt ei ole, ma pole võib-olla nii järjekindel, aga paistab, et hakkama mu õpilased ikka saavad.”
Pärast pidu lastelastega
Kui tantsupidu läbi, siis pole Viviani mõtet Jõgevalt otsida. Ülejäänud suve veedab ta hoopiski põhjarannikul Salmistus Soome lahe ääres pere suvekodus koos lastelastega. Lapsed Eva ja Mikk on teinud Vivianist neljakordse vanaema. Üks neist elab Tartus, teine Tallinnas. Tütar Eva, kes viimati tantsis Tarbatus, on emalt samuti tantsupisiku saanud.
“Tants on üks suhtlemise vorme. Tantsu- ja laulupeo tunnet peab aga ise tundma, see on eriline,” leiab Vivian. Sügisel alustab ta viiendas klassis taas klassijuhatajana. Vaevalt, et ta ka tantsimata olla saab.
Ilusat pidu nii Jõgeva Gümnaasiumi C-segarühmale, selle juhendajale kui ka kõikidele teistele Jõgevamaa tantsijatele, lauljatele ning pillimängijatele!
VAIKE KÄOSAAR
