Päev ise on saanud nime kristlikult legendilt. Legend pärineb Süüriast ja räägib seitsmest rikkast Epheose kristlasest noormehest, kes 250. aastal tagakiusamispäevil peitsid ennast hukkamise eest koopasse. Nende varjupaik avastati ja müüriti kinni. Vennad uinusid ning kakssada aastat hiljem leidis karjus Coeliani mäel (Türgis) koopa, avas selle ja äratas uinujad üles. Üks neist saadeti toitu ostma. Poes maksis ta leiva eest vanaaegsete müntidega ning vahistati seepärast kui aardeleidja. Imepärase seletuse peale otsiti üles koobas, kust leiti kuus ülejäänud noort, kes olid pühapaistest ümbritsetud. Leidnud, et Jumal on oma usu võitu nende läbi kinnitanud, uinusid noormehed uuesti ja maeti pühakutena. Teise variandi järgi oli rohkem kui sada aastat pärast noorte uinumist lasknud koopa avada hoopis kohalik maaomanik, kes seda kohta soovis karja hoidmiseks kasutada.
Ilmselt on sama loo eeskujul on eestlastel tekkinud vähetuntud lugu seitsmest vennast, kes uinusid seitsmeks aastaks ja leidsid linna minnes oma imestuseks, et linn on tundmatuseni muutunud. Lisaks sellele on levinud rahvajutud inimestest, kes uinusid pikemaks ajaks ega tundnud ärgates enam küla ega inimesi, sest olid maganud üle saja aasta.
Lootust heale ilmale on aga tänasel seitsmevennapäeval igal juhul, sest uskumuse kohaselt on nii, et kui sellel päeval vihma sajab, siis sajab ka seitse nädalat järgemööda. Kui on aga nii palju kuiva, et mees hobuse selga jõuab hüpata, siis tulevad edaspidi head ilmad.
VAIKE KÄOSAAR
