Eile oli taliharjapäev, mis teatavasti talve poolitab. Seda, kas järele jäänud pool eelnenust karmim või leebem on, ei tea küll täpselt ilma- ega muud targad, aga laupäeval end kohe mitu tundi järjest näidanud päike polnud enam sugugi see kahvatukollane laiguke, mis jõulude eel teinekord mõneks minutiks nähtavaks sai, vaid andis juba pisut sooja, rõõmu ja lootust.
Ülehomme on aga tõnisepäev ja selleks ajaks pidi maarahval vanasti pool loomatoitu ja kolmveerand inimeste söögipoolist alles olema, et talv õnnelikult üle elada.
Eks inimeste moona pidigi rohkem alles olema, sest noore rohu tärkamine päästab kitsikusest küll neljajalgse, aga mitte veel inimeselooma. Praegu on meiega tegelikult ju sama seis: naadist, nõgesest ja murulaugust saab lehekuul küll vitamiine, aga ära sellest kraamist ei ela ja rahakotirauad tuleb veel mitu pikka kuud võimalikult koomal hoida, eriti neil, kelle toasoe ühisahjust tuleb. Sest pajatagu küttefirmade omanikud meile pealegi kombikateldest, ökonoomsematest kütteseadmetest, hakkepuidust ja kohe-kohe vähenevatest soojaarvetest, maksekviitungit saades on mõnel pool soojatarbijal ikka tunne, et tuleroaks pole läinud vähese väärtusega laastud ega muud jäätmed, vaid lausa värvilised eurokupüürid.
Aga pidagem vastu, pool talve on siiski läbi!
