Eestis pole õieti päris oma usku, nii nagu mõnel vanemal kultuurrahval on. Meie usk on kristlus ja kui me räägime nendest lugudest, mis on meie maailma enim muutnud või meie väärtusi kujundanud, siis see kõik pärineb omakorda teistelt rahvastelt. Oskar Lutsu „Kevade” raamatud on osaks saanud meie rahva oma piiblist.
Selge on, et kultuur toetub tüvitekastidele. Eesti tüvitekstideks on aastakümneid olnud „Tõde ja õigus“ kõigi viie osaga ja Oskar Luts „Kevadega“ alanud raamatute sarjaga. Kõigist eelpoolmainitutest on ka saanud või saamas film. Lutsu lood on õnnestunud filmilindile jäädvustada pea sama tsüklilisusega nagu filmi sattunud osatäitjad ise ajas vananenud. See on maailmakultuuri mõistes harukordne.
Jõgevamaal käivad parasjagu Lutsu sarja viimase osa, „Talve“, võtted. „Talve“ autorlus on ebaselge päritoluga, täpselt pole kirjandusteadlased kindlad, mil määral rahvakirjanik ise nende tekstide taga on. Seda arvesse võttes tundub keeruline olevat ka „Talvest” filmi tegemine – vajadusel kirjutatakse stseene juurde ja võetakse vähemaks, luuakse uusi süžeeliine, tehakse oma enda Lutsu.
Raja vanad ja noored
Filmikunstnik Killu Mägi, kes on tegev olnud paljudes eesti filmides, sealhulgas ka viimati valminud suurteose „Tõde ja õigus“ juures, nendibki, et tegeledes võttepaikade valmimise ja rekvisiitide kogumisega, jääb üha enam mulje, et Lutsu ja Kruusemendi loodud virtuaalmaailm läheb segi päriseluga. „On üsna selge, et olemas on nii Raja talu kui ka inimestena Toots ja Imelik, kes on „päris“ inimesed. Meil mängivad filmis kaasa Imeliku kannel, mis ongi Imeliku kannel „Kevade“ filmist ning „Suves“ olnud toolid. Grammofonile ei osanud režissöör kohta leida, sest ajastu on muutnud moodsamaks,“ tõdeb kunstnik. Inimesed on ise selle loonud, see justkui ongi päriselu.”
Raja talus toimuvatel võtetel on lausa raske uskuda, et tegemist on tegelikult hoopis Künnapuu taluga Kudina ja Maarja-Magdaleena vahel Kassema külas, mis isegi ei asu Palamuse ehk Paunvere kihelkonnas. Künnapuu talu peretütar Külli küll ütles, et isa on neil Palamuselt pärit ja tädi oli seal samas endises kihelkonnakoolis matemaatikaõpetaja, nii et seos on täitsa olemas.
Õuel siblivadki „Kevade“ perekonna liikmed, vanad ja noored. Nii kohtab aeg-ajalt toolilt tõusvat ja jätkuvalt maailmaparandamisest pakatavat Kiirt ennast, arvatavalt lesestunud Teele eestiaegses võtmes rikast härrasmeest Ollepit. Vilksab ka Teele, kes on argiselt asine. Võib jääda mulje, tegemist on 1969. aastal alguse saanud teemapargiga „Kevade”. Tahtmatult tekib paralleel Lottemaaga – kõik on kohal, keda tundsime iidamast aadamast. Vaid selle vahega, et noori veel väga ei tunne, ent kõik on aimatav. Nii hüppabki Raja talu õuel ringi punapäine energiast pakatav Kiire poeg, taamal jalutab majesteetlikult Tootsi järglane.
Osatäitjad räägivad
Margus Lepa lubas võttemeeskonnale ka seriaali, nagu ta filmisarja kutsub, lõpuosas kaasa teha ning teeb seda „moraalsest kohustustest.” Ta imetleb Ain Lutseppa, kel oli meelekindlust osast loobuda. „Selliseid kindlameelseid inimesi on väheks jäänud, ja et mehe sõna maksab, on meie ajal unikaalne. Müts maha!“ ütleb Lepa ja üsna ruttu liigub näitleja jutt mahajäetud külaelule.
Sõnumis hakkab tooni andma mure isamaa olukorra ja rahvastiku vähenemise pärast, millele on tema arust lahendus olemas. Seda, kas tänaseks teispoolsusse kolinud näitlejad oleks löönud „Talve” filmimisel kampa, ta oletusi välja käima ei hakka.
Kiire osatäitja kinnitas, et aktiivsest näitlemisest on ta siiski väga kaugele jäänud. „Natuke kahtlane on küll siin näitlejatega koos olla, ideoloogia on muutunud, paljud asjad näevad teistmoodi välja. Katse on kõige kindlam omandamise vorm,” rääkis Lepa.
„Selle tööga siin on sama nagu naistel sünnitamisega – nad teavad, et nad sünnitavad, kui nad on viimase vindini rasedad ning nad soovivad, et see oleks möödas. Mul on sama tunne. See töö tuleb ära teha,“ nendib Lepa. „Ma pole elus osanud ennast tegelaskujudega seostada. Üks härrasmees kirjutas kusagil, et mängis ühes eestikeelses seriaalis mõrtsukat ja inimesed põrkusid teda tänaval nähes eemale. See rahvuslik lollus selle koha pealt on nii totaalne, et nutta ka ei taha.“
Lepa pole üheski seriaalis osalenud. Ta leiab, et tegeleda võiks asjadega, mis rohkem meeldivad. Kuulsust, et keegi kuskil plaksutab, ta ei vaja. Talle tundub, et elu eesmärki õieti polegi. „Pole enam mingit asja, millega ennast lõbustada ja teisi ehmatada. Äkki olen liiga kaua elanud?“ räägib Kiire osatäitja otse ja südamest. Äkki see kerge lõpu aimdus, mis selle filmiga kaasas käib, avaldab mõju?
„Kui inimene viiekümneselt arvab, et tema ümber on targad ja toredad inimesed, peaks ta ravile minema. Inimlik rumalus, mis on tingitud sellest, et inimesed teavad täpselt, missugused inimesed on, nad teavad lõplikku tõde – „see on nii, sest ma lehest lugesin,“ on nad loobunud mõtlemisest. See mind masendabki. Võiks olla kihvt ja ärgas rahvas, aga meil on surnud, kes loevad lehest ja internetist ainult mingit jama. Nad on nagu molluskid Pireuse lahes.“
Sellesse rolli toob Lepa sisse ka meie tänapäeva, seda ta teab, sest sellest keskkonnast ta ei pääse. „Sa tuled ju siit, sa tead, kust su riided on pärit. See kõik mõjutab.“
Punapäine kiirgus
Kiire poja rollis astub üles Märt Koik, kes tundub kõndivat ilmavaatelt ja huumorimeelelt hoopis teisi radu ja tundub, et castingul on leitud tore ja kergelt provotseeriv vastuolu. Konflikt isad ja pojad kiirgab punapäiselt kaugele. Tegemist on režissööri äärmiselt hea leiuga.
Koik rääkis, et kuskil tagaplaanil ilmavaateline vastuolu tiksub, kuid puhtalt rolli perspektiivis peab tunnistama, et seda pole. „Kiire poeg käib isa jälgedes ja tahab isegi rohkem olla rätsep kui isa. Vanal Kiirel on natuke piinlik rätsep olla, aga pojale on see kirg. Maailmavaatega ma rolli mõistes ei tegele,“ selgitas Koik.
„Ema on mulle rääkinud, kuidas tema oma emaga vahepeal läbi ei saanud, vahepeal ei saa mina temaga. Mitte et oleks suured tülid, aga see on ju klassikaline, et mis sa vanamutt ikka tead. See on meile kõigile omane, et tahame mässata millegi vastu. Noorus.“
Et Märt Koigile rolli filmis pakuti, tegi ta südame rõõmsaks. „Olen püüdnud alati suhtuda oma karjääri professionaalselt. Esimesele võttepäevale sõites mõtlesin, et olen lapsepõlves vaadanud „Kevadet“ ning mulle on see meeldinud, ja nüüd on mul võimalus nende samade näitlejate ja karakteritega koos mängida. Tundsin, et mingi ring on täis saanud. „Talve” lugu on meie enda rahulik lugu. Kui Hollywood teeb perekondlikku draamat, on kärtsu ja mürtsu kordades rohkem.
Filmides ma palju kaasa teinud pole. Talgu filmis mängisin ja „Klassikokkutulekus“ sattusin mängima purjus noormeest. Peeter Rebase „Firebird’is osalesin, mis on huvitav, sest seal olin vene sõjaväelane, siin olen saksa sõjaväes. Olen mõlemat vormi kandnud.“
Müstiline härrasmees sedaaniga
Harri Kõrvits, kes parasjagu klikiaegse Opeli taustal poseerib, ütleb, et tema roll paneb filmis kõik asjad kihama, kuid palju ta siinjuures kaarte avada ei soovi. „Ma olen tegelane, kes on juurde kirjutatud. Olen ärimees Ollep, kelle tütar tahab Raja Teelele mehele panna,“ räägib Kõrvits, kes on eesti kirjandusloolises filmis kehastanud ei kedagi muud kui Indrekut samanimelises 1975. aastal valminud filmis. See filmiti „Tõe ja õiguse” ainetel, mille lavastajaks oli Mikk Mikiver ja stsenaristiks „Kevade“ režissöör Arvo Kruusement. Miks Mikiver ühe tollase peda poisi sinna rolli Jüri Aarma asemel valis, ei tea Kõrvits siiani.
„Ma olin kogenematu, Aarma oli juba teatriinimene. Sattuda koolipingist otse korüfeedega kokku on päris kõhe. Kas see roll peegeldas seda maailma või lasi endast läbi? See on nii ja naa. Igaühelt õppis ju midagi. Kas oled sündmuste keskel ja lased sündmused endast läbi, või oled lihtsalt eemal.“
„Talve” puhul kiidab Kõrvits, kes on ennast viie aasta jooksul seriaalis „Naabriplika“ filminäitlejana soojana hoidnud, ennekõike tööprotsessi. Sest tulemust hakkavad hindama sajad ja tuhanded, igalühel on sealjuures oma arvamus. „Režissöör tahab head filmi teha. Kes siis halba tahaks teha? Mul on seda tore vaadata kui üht osa eesti kirjandusest, miks mitte ka ajaloost. Ilma „Talveta” on see jäänud õhku, see paneks lõpp-punkti sellele, kuhu võisid asjad minna. „Talves“ nalja tegemist, kui sellist ei ole, kuid teised võivad rääkida asja naljakaks.“
Kõrvits võttis kogenud võtetel viibijana kaasa oma tooli. On tavaline, et võtteplatsil kulub näitlejal põhiline aeg ootamisele, sest sehkendamist valguse, heli ja kaameraga võtab alati palju aega. Võte ise, kus näitleja endast kõik andma peab, kestab ainult loetud minutid. Sellel toolil ta kellelgi teisel, eriti mõnel nooremal vuntsil, istuda ei luba. Kohe ajab minema.
„”Indreku“ puhul tehti enamus filmi stuudios, siin on kõik ehe. Ollepi ruum on ehe talutuba. Järjest vähem on alles ehedat riietust, mis ajastuga klapiks ja seda on tihti filmideski näha.“
Noormees elegantsete vurrudega
Kes siis Tootsi ei tunneks? Karl Robert Saaremäe on Toots, uus Toots, vana poeg. Ka talle on tegemist uue kogemusega mängida, ja veel nii vastusrikkas rollis, täispikas filmis.
Filmis Tootside järeltulijat kehastada tuli noorele näitlejale ootamatult. „Ma ei osanud oodatagi, et neljas film kunagi üldse tehakse ja mina seal mängin, oli mul veel vähem aimu,” räägib grimmilaua tagant. „Ühegi inimese eesmärk ei peaks olema saada monumendiks oma eluajal. See on sümboolne roll, ma tean. „Talve” puhul räägitakse, et see polegi vist Lutsu kirjutatud. See polegi oluline – Martin Algus on kirjutanud stsenaariumi ja me jutustame tema lugu. Saame selle aastaringi purki ja meil on kevad, suvi, sügis ning talv, nii nagu Eestimaal aastaring käib.”
Saaremäe arvab, et mingid arhetüübid on „Kevadest” eesti kirjandusse kinnistunud. „Vembumehed, naljamehed ju neid on ka veel vanemates müütides triksteri kujuna. Selles filmis püüame Tootsi luua pärisinimeseks, mitte ainult tüübiks. Inimeseks, kellel on oma mured ja rõõmud, armastusehetked ja vihahood. Laias laastus oleme kõik mingid karakterid, näitlejana on hea võimalus neid vahetada ja proovida, vaadata, mis sobib ning resoneerima hakkab.”
Noore Tootsi osatäitja leiab, et loo perspektiivis on üks idee ja igal tegelaskujul enda tõed, mida kantakse. „See kõik peab selginema läbi vaataja. Üks on ju see, mida kirjanik kirjutab, hoopis teine, mida lugeja sealt välja loeb. Nende dialoog on see, mis lõpuks vormib. Filmiga on samamoodi – üks asi on meil seda teha, teine see, mis lõpuks saab. Ma ei kujuta ette, millist elu ta elama hakkab. Filmi, erinevalt teatrietendusest ei saa õhtust õhtusse muuta. Selliseks ta jääb ja hakkab igaühe jaoks erinevat elu elama.”
INDREK SARAPUU
