Põhjapõdrad, rebased, karu, metssead ja teisedki sõralised-käpalised-tiivulised veel tühja kõhtu kannatama ei pea, vaid ootavad nimetu aastaaja läbisaamist ja kevade saabumist.
Karoliinal isu närb
Karu Karoliina veedab loomapargi perenaise Asta Sarve sõnul aega põhiliselt söögiruumi lähedal, kuigi ta söömisest eriti ei hooli ja ka magama jääda ei suuda. Mesikäpa päevad mööduvad aset sättides ja unetuna püherdades. Ja et pesa küljelt küljele pööreldes segamini läheb, kõnnib ta aeg-ajalt ringi, kaabib asjalikul moel põhku ja muud pehmemat küljealust jälle kokkupoole. Karoliinal kehv isu kurvastab kõige enam söötjat Elo Melki, kuid parata pole midagi ? küllap on karu kõht temast endast sõltumata ikka pisut talveunes. “Loomasõpru, kellele meie hoolealused sageli meelde tulevad ja kes nende heaks midagi konkreetset teha tahavad, on tegelikult mitmeid. Möödunud laupäeval käis meil taas külas üks tore pere. Nende vanaema ise tavaliselt kaasa ei tule, kuid saadab loomadele ikka kena toidukorvi. Ka Karoliinat ei unusta see tore memm kunagi meepurkidega tervitamast. Seekord ei hoolinud aga meie mesikäpp eriti isegi meest,” rääkis Asta ja kirjeldas, et mee manustamine maiale loomale käib saia peale määrituna või nn “pulgakommina”: puupulk määritakse paksult meega ja ulatatakse aeda karule limpsimiseks. Siiski tundub, et päeva pikenedes väheneb ka Karoliina ükskõiksus. Möödunud pühapäeval, kui pargis eriti palju külastajaid käis, olevat ta juba üsna vabalt publikuga suhelnud.
On loota ka titeuudiseid
Teiste aedikute-kuudikute kandiski on esimesi kevademärke tunda. Metskitsedel on alanud karvavahetus, ka on neil uued pehmed sarved. Põhjapõdraisand Redu on aga taas veidi häbelik: temal sarved parasjagu maas ja uued kasvamata. No küll nad tulevad! Metssearahval on aga pulmad juba möödas ja sellega seoses loomasõpradel ka lootust kevadel uusi triibulisi seahakatisi imetleda. Üritus iseenesest, pulmad nimelt, läksid aga suure ruigamise, mürina ja raginaga: aedikud, mis Asta sõnul nii väga vanad polegi, pigem asjatundmatult ehitatud, ähvardasid pidevalt suurele ehalkäimisetuhinale järele anda. “Küll mööbeldasid! Elo Melk tuletas oma abikaasale Aavole, kes seaaedu putitas, pidevalt meelde, et kui ta iga päev sigadel külas käib, tuleb tal ka “seariided” selga ajada,” rääkis Asta. Tõepoolest, kui mõelda sellele, et külma pole praktiliselt olnud, küll on aga taevast pea iga päev vesist kraami juurde läkitatud, pole raske ette kujutada, et pulmatantsuplats on tõeliselt põhjatu ja haisev mülgas!
Kutsikate-vasikate ja muude loomalaste sünniks on aeg veel varane, küll aga rõõmustas loomapargirahvast hiljuti uus säravpunast karva tulnukas, kes spontaanselt ja üksmeelselt Repsiks ristiti. Räpina kandi talus laudas elanud reinuvader ei olnud pererahvale enam jõukohane pidada, Elistverre toodi ta aga vinge kaasavaraga: oma elumaja ehk suure kuudi ja priske lihanoosiga. “On näha tõesti, et liha peal kasvanud loom, karv läigib,” kiitis Asta ja avaldas arvamust, et küllap uustulnuk ka tasapisi julgemaks muutub ja seltskonda sulandub. Liigikaaslastest lähinaabrid ei paista Repsist küll just vaimustuses olevat, eakas ja reumahaige Poiss urises igatahes esialgu kurjalt ja üritas läbi aiavõrgu suguvennale lõuahaakegi jagada. Julgele ja seltskondlikule Rexile ei lähe aga üldse korda, kes naabriks pandi, tema on ikka rõõmus! Loomapark on Asta sõnul rebaselisaga rahul, sest mitmest nende kasvandikust said möödunud pulmahooajal isehakanud vabahärrad, kes vahel harva ka endise pererahva ja kolleegidega juttu ajamas käivad. Saba järgi tunneb Asta ära endise saarlase, sinirebase sohilapse Uru, hiljuti kohtus ta aga enda sõnul Rolliga, kes nägupidi tuttav.
Eluringid saavad täis
“Loomapark on juba nii vana, et esimesed asukad hakkavad parematele rohu- ja jahimaadele minema,” tunnistas Asta. Enam ei ole põder Jokut. Lahkamisel selgus, et lisaks vanadusele oli tal ka sisemine häda ? pankrease kasvaja. See seletab ka asjaolu, et kuigi Aavo Melk Jokut lausa erimenüüga poputas, ei tahtnud loomal viimasel ajal sugugi liha luudele koguneda. Seevastu on aastane põdranoormees Tõnu reibas ja hea tervise juures.
“Praegu tuleb mulle meelde, et on siiski loomi, kes kalendrist kinni peavad ja vastavalt käituvad. Oravapere paneb nimelt juba kella ühe-kahe paiku pärast lõunat ukse ehk pesaava samblatropiga kinni ? talvisel ajal on see vastuvõtuaja lõpp, kogu lugu! Meelitagu lapsed pähklitega puuri ees nii kaua kui tahavad ? kedagi pole kodus!
Aga päevad on juba üsna pikad ? kevad annab endast tasapisi märku. Asta sõnul pikeneb juba märtsis ka oravate mängu- ja suhtlusaeg.
Esimesed rändlinnud on kohal, loodetavasti näitab ennast peagi ka päike ja Elistvere parki koduks pidavad loomad võivad muretult uut aastaringi alustada.
KAIE NÕLVAK
