Tallame puruks

Täna, kaheksakümmend aastat tagasi alustas Nõukogude Liit sõda Soome vastu ning järgnenud 105 päeva kestnud sõjategevust on nimetatud Soome talvesõjaks. Väike Soome, kes oli keeldunud alla kirjutamast vastastikuse abistamise paktile, võttis suurriigi väljakutse vastu. Soome kandis küll suuri kaotusi, kuid säilitas omariikluse.


Kaheksakümmend aastat tagasi algas ka erakordselt külm talv. Pakane paukus kõik talvekuud. Üks Virumaa mees rääkis aastate eest, kuidas selgetel öödel oli isegi tema kodukülas kuulda talvesõja lahinguid. Sest lisaks puude ja aialippide praksumisele kostus kõrvu kusagilt pimedusest tulev kõmin. Justkui kaugelt lähenev äike, aga see oli hoopis kahurimürskude langemisest rebeneva maapinna kõma.

Halvasti varustatud vene sõdurid ei langenud mitte ainult soomlaste käe läbi, vaid paljud neist lihtsalt võttis külm ära. Neid jäi igale poole, sest lahinguväljale jäetud haavatud, kes ise liikuda ei jaksanud, lihtsalt külmusid surnuks.

Üksmeelne rahvas on suur jõud

Pärast sõda aastaid Jõgeva külje all elanud Paul, kes toona Leningradi oblastis elanuna samuti rindele saadeti, meenutas, et kui sa lahingus pihta ei saanud, siis külmale pidid ikka midagi loovutama. Temalt võttis külm varbad, sest neljakümnekraadises pakases ja lumehanges oldi õhukeste sinelitega.

1950ndate lõpul läbi Karjala vabasse maailma põgenenud suusamees Kaljo Manno rääkis mõned aastad tagasi, kuidas ta oma teel läbi Karjala maakitsuse nägi hukkunud punaväelaste skelette. Mõned neist olla olnud isegi puuokste vahel.

Talvesõda kujunes Soome riigi ühtekuuluvuse proovikiviks, mille läbi omariiklus vaid tugevnes. Ligi 300 000 meest käis oma riiki kaitsmas. Paljud vabatahtlikud, teiste seas ka olümpiavõitjad ja maailmameistrid, langesid Karjala kannasel. Nagu Soome lehed siis järelehüüetes kirjutasid, tõid oma riigi iseseisvuse nimel ohvriks kõige kallima – oma elu.

Sõjategevus vaibus 12. märtsil 1940 ning kaks päeva hiljem kirjutati Moskvas alla rahuleping. Olgugi, et NSV Liit oli Soomele kallaletungimise eest 14. detsembril heidetud välja ÜRO eelkäijast rahvasteliidust, maksis Soome selle kõige eest ikkagi ränka hinda: kaotas ligi 25 000 inimelu, loovutas osa territooriumist, pidi loobuma Helsingi olümpiamängude korraldamisest, ent võitis kõige olulisema – jäi iseseisvaks.

Soome talvesõja kuulus väe- ja riigijuht, marssal Carl Gustaf Mannerheim kirjutas 1950. aastal oma mälestusteraamatus: „Vastuolud omades ridades lõikavad valusamini kui vaenlase mõõk ja sisemised tülid avavad ukse sissetungiks väljastpoolt. Et üksmeelne rahvas, ka kui ta on väike, võib üles näidata aimamatut löögijõudu ja selle kaudu tõrjuda äärmisedki talle saatuse valmistatud katsumised, seda on Soome rahvas ise kahes viimases sõjas osutanud.”

Kauge kõhedus omal õuel

Aga 1941. aasta suvel, kui Karjalas algas venelaste ja soomlaste vahel enam kui kolm aastat väldanud nn jätkusõda (soomlaste käsitluses kui talvesõja jätk), nägi Tallinnas ilmavalgust väike raamatuke, mis kandis pealkirja „Tallame puruks valgesoome mao”. Vihast ja solvamistest nõretav raamatuke, mis sõja lõppedes ka hävitamisele kuulus.

Kui seda raamatut aastaid tagasi sai esmakordselt loetud, siis tundusid seal kasutatavad fraasid ja laused olevat kui trükimusta õudusunenägu. Midagi sellist ei kujutanud toona ettegi kirjapildis näha.

Nagu näiteks: „Kes ta siis on, see alatu uss, kes on oma nõela välja ajanud töötava rahva võitmatu isamaa vastu?”

„Soome muld on niisutatud orjade higi ja surnukspiinatud töömeeste verega”.

„Armee etteotsa asus timukas Mannerheim, endine tsaari õukonna kindral, Nikolai Verise toapoiss ja isiklik adjutant.”

„Elajas inimese kujul – säärane oli hirmus timukas Mannerheim, kelle nime igavesti neavad kümned tuhanded tema piinatud inimesed, tuhanded õnnetud vaeslapsed.”

„Kõik „tsiviliseeritud Euroopa” jätised – sulid, bandiidid, mõrtsukad, murdvargad, valerahategijad, spekulandid, kokainistid, võltsmängijad, sutenöörid, valgekaartlikud huligaanid ja muu inimsoo rämps on leidnud ja leiab endale varjupaiga valges Soomes.”

Kõik need read hakkasid uuesti kummitama nüüd, sotsiaalmeedia vaba vohamise ajastul, mil kõike võib öelda ja rünnata, kus karistamatus on saanud justkui vabaduse sünonüümiks. Ja see on meie omas Eestis, omade kohta kirjutades. Selle raamatu sõnum, mis kunagi kauge ja kõhedust tekitav tundus, laiub nüüd meie endi koduõuel.

Sest kui selline väljenduslaad ei ole isegi oht üksikinimesele, siis on see kindlasti ohuks kogu meie kultuurile.

TIIT LÄÄNE, peatoimetaja

blog comments powered by Disqus