Jõgevamaalt pärit nimekal maletajal Taivo Jänesel on mõndagi huvitavat meenutada selle spordiala kõrgperioodist nii Eestis kui ka kogu toonases Nõukogude Liidus. Järgmise aasta jaanuaris sajanda sünniaastapäevani jõudva Paul Keresega Jänes malelaua taga ei kohtunud, küll aga on koos temaga partiisid analüüsinud.
1940. aasta 11. detsembril sündinud Taivo Jänese lapsepõlv möödus Kuremaa vallas Imukvere külas. “Isa oli Imukvere vahtkonna metsavaht, ema oli kodune. Esimesed aastad teise maailmasõja ajal olid väga rasked. Jäin isast ilma, ta lasti maha tööülesannete täitmisel 1943. aasta oktoobris Viljandimaal Aimla metskonnas. Nii jäingi emapoolse vanaisa kasvatada, kes oli mulle isa eest. Ta oli ka kõva töömees, väga hinnatud sepp,” rääkis mees.
Taivo Jänesele meeldis maast-madalast tegelda mitmete spordialadega. “Palamuse kooli kehalise kasvatuse õpetaja Jüri Liivand oli tõeline spordifanaatik ja soovis, et me teeksime võimalikult palju sporti. Talvel suusatasime. Suusatamine oligi algul mu põhiala, kus täitsin varakult järgugi. Suvel tegelesime kergejõustikuga. Toimusid ka koolisisesed meistrivõistlused males ja kabes. Males võitsin kooli meistritiitli,” meenutas ta.
Legendaarse malemehe õpilane
Pärast Palamuse kooli läks Taivo õppima Jõgeva keskkooli, kus spordialadest sai tema jaoks prioriteetseks male. “Malet õpetas meile eesti keele õpetaja Kaarel Hermlin. Ta oli nii kirglik malemängu propageerija, et sageli rääkis eesti keele tunnis ainult malest ja kõik õpilased olid temaga väga rahul. Tänu temale oskasid kõik malet mängida ja maleõhustik oli möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel Jõgeval väga kõrgel tasemel.”
1960. aastal läks Taivo Jänes Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse metsamajandust õppima. Metsamehe pojana peab ta seda valikut igati loogiliseks käiguks. Üliõpilasaastad soosisid ka maletamist. “Dekaan oli väga spordisõbralik. Peagi tulid ka head tulemused. 1961. aastal tulin spordiühingu Jõud meistriks, 1962. aastal Tartu linna meistriks,1963. aastal pääsesin esimest korda mängima Eesti meistrivõistluste finaali. Pärast seda hakkasid maleturniirid toimuma juba teistes liiduvabariikides. Läände polnud veel asja, sest meid lihtsalt ei lubatud sinna mängima.”
Soodsad olud aitasid tiitleid võita
1964. aastal tuli Taivo Jänes Tselinogradis Nõukogude Liidu maanoorte meistriks, mängis teisel laual.
“Nõukogude Liidus olen päris palju malet mängimas käinud. See oli võimalik, sest kõik kulud maksti kinni, tuli ainult hästi mängida.”
Nimekas malemees rääkis veel oma tulemustest kuuekümnendatel ja ka seitsmekümnendatel aastatel. “1966. aastal saavutasin esimese koha Eesti spordiühingu Jõud võistkonnas nelja liiduvabariigi maleturniiril Valgevenes Gomelis. Samal aastal tulin Saraatovis teiseks Nõukogude Liidu maanoorte võistkondlikel meistrivõistlustel mängisin neljandal laual. 1973 Beltsõs korraldatud NSVL maanoorte individuaalsetel meistrivõistlustel jäin aga neljandaks.
Mitmel pool Nõukogude Liidus maletamas käinuna võin öelda, et võistlused olid korraldatud igal pool päris hästi ja majutus oli korralik.”
Tulemus jõudis maleraamatusse
Oma malekarjääri tipphetkeks peab Taivo Jänes hõbemedalivõitu Haapsalus Eesti NSV 1976. aasta meistrivõistlustel ja sellele järgnenud samal aastal toimunud Nõukogude Liidu meistrivõistluste valikturniiril Rostovis, kus kogus 5,5 punkti 13st, mis on raamatus “Eesti male 1970-1976” avaldatud arvamuse põhjal korralik tulemus.
Taivo Jänes meenutas, et kõikjal Nõukogude Liidus tunti Paul Kerest ja tunti huvi maleelu vastu Eestis.
“Sel ajal oli maleelu Eestis väga kõrgel tasemel, toimusid pidevalt turniirid ja igal aastal Jõud-Kalev 10 laual, kus Kalevi esimesel laual mängis tavaliselt Paul Keres. Kuna mina mängisin Jõu võistkonnas tavaliselt teisel laual, siis mul Keresega mängida ei õnnestunud. Koos temaga tuli aga tihti matši lõppedes partiisid analüüsida, mida Keres meeleldi tegi.”
Jänes jänest ei küti
Taivo Jänes töötas Eesti Metsakorralduskeskuses osakonnajuhatajana kuni asutuse tegevuse lõpetamiseni 2003. aastal. Hiljem, juba pensionärina töötas ta lepingu alusel Riigimetsa Majandamise Keskuses. Küsimusele jahihuvi ja jäneste küttimise kohta vastas ta, et metsamehena on ta loomulikult ka jahimees ja lasknud mitmeid metsloomi, ainult jäneseid pole küttinud – las elavad toredad väikesed loomakesed, keda paljud teised loomad niigi taga ajavad.
Jõgevamaal käib Taivo Jänes viimasel ajal harva. Siinse spordieluga on ta aga hästi kursis oma naisevenna, tuntud spordiajakirjaniku Tiit Lääne kaudu. Malet mängib kolmveerandsajanda eluaastani jõudnud mees praegu vaid arvutis. “Praegu Eestis enam male vastu huvi ei tunta ja maleturniire minuvanustele palju ei korraldata,” nentis ta.
Nimeka vaimusportlase harrastuseks on ka bridž, mida ta mängib nii Eestis kui ka välisriikides ja milles on omandanud ka meistrijärgu.
JAAN LUKAS
