Üheks niisuguseks tehnikaks, iidseks hiina õpetuseks elust, harmooniast loodusega, mis on läänemaailmas võitnud üha suuremat populaarsust, on Taiji.
Taiji oma mitmekülgse mõjuga arendab füüsilist koordinatsiooni, teadvust, on enesetervendamise vahend ja enesekaitse süsteem. Taiji taastab seose mõistuse ja keha vahel, teadvuse ja alateadvuse vahel ? inimese seose oma keskkonnaga. Taiji võib tõsta meie teadvuse kõrgemale tasandile, anda jõudu, tervist ja enesekindlust. Mediatiivsete aeglaste liikumiste ja teiste süsteemi kuuluvate harjutuste abil võib inimeses avaneda tema tegelik mahasurutud potentsiaal ja võimekus. Seejuures toimub kokkupuude energiaallikatega, mis on hästi tuntud väikestele lastele ja metsloomadele Rahunevad mõistus ja emotsioonid, lahustub pinge, paranevad traumad.
Taiji on ka enesekaitsesüsteem, kus kasutatakse ründaja jõudu. Kuid suur osa Taiji`ga tegelejaid ei seosta end võitluskunstiga, saades rahulduse aeglastest voolavatest liigutustest, mida nimetatakse vormiks. Suurem osa liigutusi põhineb loomade käitumisel, mis viivad õpilasi taas harmooniasse iseendaga, teistega ja loodusega, mille osa me oleme. Peaaegu igas dokfilmis Hiinast näete parkides aeglasi liigutusi tegevaid hiinlasi. See ta ongi. Kuna Taiji ei ole religioon, haakub ta hästi iga kultuuriga. Läänemaailma igakülgselt inimesi arendavates keskustes New Yorgis, Amsterdamis, Varssavis jm. on Taiji üks õppeaine. Taiji liikumised on avaldanud mõju lääne kehakultuurile. Paljud hommikuvõimlemise programmid maailmas on muutunud plastilisemaks, muusika meditatiivsemaks, seega inimsõbralikumaks. Hiina vana kehakultuur arvestab ealiste iseärasustega. Mida vanemaks saab inimene, seda aeglasemaks ja plastilisemaks peaks muutuma tema kehakultuur, tema hommikuvõimlemine. Arvestades meie arusaama kehakultuurist üldse ja lisades tarbimisühiskonna kehakultuurile (aeroobika, kulturism jne) ökoloogilise suuna, võiks Taiji olla üks tervisevõimlemise üldtunnustatud võimalus ka meil.
Mart Parmas
