Minu hinnangul kuulub ühe taolise juhtumi sekka ka Merko Ehituse juhtkonna solvumine Riigikogu liikme Urmas Reinsalu mõtteavalduse peale kaks nädalat tagasi eetris olnud poliitilises arutlussaates Foorum.
Kuidagi kentsakalt kõlab õiguskantsleriks tõusnud Indrek Tederi ühe partneri hoiak, kus poliitiku vabandusele kutsumise alus kipub jääma ikka väga õõnsaks. Ma pole jurist, mistõttu ei sega minu mõtlemist (õnneks või kahjuks, ei tea) ka juriidilised terminid. Normaalse õiglustunde ja vaba sõna kui Eesti kodaniku põhiõiguse järgi ei öelnud Reinsalu midagi enamat sellest, mida on juba nimetatud tehingu kohta varem viidatud.
See, aga ka mõned teised varasemad juhtumid nii avalikust kui erasektorist panevad tahes-tahtmata küsima: kas Eesti ikka on vabade kodanike riik? Ma muidugi ei dramatiseeriks olukorda. Eesti on siiski sõnavabaduse taseme poolest maailmas esirinnas ning loodetavasti on need üksikud plekid eemaldatavad. Ka olen seda meelt, et sõnavabadus pole kõikelubatavus.
Samas ootaks mõnikord ka meie presidendilt sõna ja arvamust nendel väga põhimõttelistel teemadel. Presidendi ametisseastumisel öeldud väga hea mõte riigi tagasiandmisest kodanikele on vaja ka reaalselt ellu viia.
Minu arvates oli kummaline lugeda ringhäälingu eetikanõuniku Tarmu Tammerki ohkimist, et mis poliitik see on, kes usub kahte ajaleheartiklit. Silmagi pilgutamata tõmbab Tammerk selle mõttejupiga vee peale oma ametivendadele. Ehk siis kuulutab: ajakirjandus pole usaldusväärne!
Tegelikult on just ajakirjanikel tänases Eestis mängida väga oluline roll. Kuidagi liiga tihti eelistatakse kerget taganemist või pealispindset teemalappamist. Ka seal, kus võiks julgelt küsida ja teemat jätkata, kaldutakse (usutavasti küll mitte soovitatud) vaikimise kasuks. Ja nii jääbki avalikkusel mõistatada, et miks üks või teine müra tekib või miks üks või teine tegelane arvab esindavat absoluutset tõde.
MARKO MIHKELSON,
Riigikogu liige, IRL
