Idee sisustada igal kevadel üks päev rahvapillipalade, laulumängude, tantsude ja muistenditega on pärit kohalike kapellide juhendajalt Liidi Vainolt. Seekord viisid juba traditsiooniks saanud ürituse läbi tema ja Maarja rahvamaja juhataja Tiia Pärtelpoeg.
Päeva alustasid lasteaialapsed laulumängude ja mõistatustega. Neid toetasid pisut suuremad ? algklassides õppivad laulupoisid ja lastekapell.
Tavaks on saanud, et rahvamuusika päevale kutsutakse ka külaline, kes rahvapillidest põhjalikult pajatada teab. Seekord tutvustas mitut liiki kandleid, torupilli ja muidki instrumente pillimeister ja Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Raivo Sildoja, keda abistas tema poeg Uku. Kuulasime kandlemängu mitmel erineva ehitusega pillil esitatuna, hääle sai sisse ka torupill. Peab ütlema, et midagi nõiduslikku selles viimatimainitus on ja asjata ei võõristanud seda omal ajal jumalakartlikud inimesed. Torupilli jorisevas, kuid samas köitvas meloodias on tõesti midagi lummavat, mis inimeste pilgud hetkega erksamaks muudab ja jalad rütmis liikuma tõmbab.
Erilise imetluse kutsus publiku hulgas esile 8-aastane Uku, kes isa sõnul juba mitu kannelt peaaegu iseseisvalt on valmis teinud. Isa ja poeg esitasid koos ka imevahva töötluse tuntud lastelaulust «Hiir hüppas, kass kargas». Isa saatis kandlel poja kelmikat laulu, kuhu poiss ka veel oskuslikult parmupilliviisi sisse põimis.
Ühest isesorti kandlest oli ka pikemalt juttu. Nimelt on hiiu kannel, mida teatavasti mängitakse poognaga, pärit mitte Hiiumaalt, nagu võiks arvata, vaid hoopis Vormsi saarelt. Vormsit olla omal ajal kutsutud Hiiu-Rootsi saareks seal elavate rootslaste tõttu, kes seda isevärki pilli mängisid. Meil leidus selle kandle mängijaid veel pea sajand tagasi, Rootsis aga ei teatavat seda mänguriista üldse.
Külalistel kaasas olnud pille said kõik soovijad ka lähemalt uudistada ja mängidagi, kui julgust jätkus. Selgus, et asjatundmatu pillimehe käes teeb soliidse välimusega torupill üsna räiget ja kiledat häält, mis veidi pioneerifanfaari meenutab.
Rahvamuusika päev lõppes simmaniga. Kapell mängis reilendreid, valsse ja polkasid. Kui segarahvatantsurühmale mõni viis rohkem meeldis, hõivasid nad kohe ka kitsukese tantsupõranda. Ette kanti ka peaaegu kõik suvisel tantsijate suurpeol kavas olevad tantsud. Sabatantsu tiriti sabapidi kaasa ka publik ning ei puudunud ühised lauludki.
KAIE NÕLVAK
