Perevägivalla teema on üks olulisematest teemadest tänases Eestis. Olgugi et sellega on seotud poliitikud või mõned avaliku elu tegelased, mõjutab see ka paljusid teisi. Rängemalt kui me oskaks arvatagi. Ning kui muidu arvatakse, et perevägivald puudutab neid peresid, kus on töötus või madal haridustase, siis ka see ei vasta tõele. Tihtilugu on peenem vägivald just peenemates peredes.
Kuid inimesed oskavad hästi varjata ning ohvriks olemine võetakse nii kiiresti omaks, et ei osatagi arvata, et võiks teisiti. Nõnda muututakse aina enam vägivallatsejast sõltuvaks, jäädakse ilma telefonidest, pangakaartidest ja kõigest muust, mis võimaldaks isiklikku elu alustada.
Taas tuleb rõhutada, et selleks, et need juhtumid ei jääks varju ja tähelepanuta, tuleb märgata. Kuuldes naabri juurest nuttu, karjumist või tülitsemist, ei tohi arvata, et peretüli on pere siseasi. Selle asemel tuleb haarata telefoni järele ja abi kutsuda. Pole vahet, kas karjujaks on mees, naine või laps. Abi vajab igaüks. Mõnikord võib mureliku naabri kõne päästa kellegi elu.
Läinud aastal hukkus lähisuhtevägivalla tõttu seitse inimest. Kuid see on olukord, kus isegi ühe inimese hukkumine on liiga palju. Kuigi meie maakonnas pole ühtegi surmaga lõppenud juhtumit olnud, ei tohi lasta olukorda käest ära. Ning õnneks peab tõdema, et vaikselt ja tasapisi hakkab olukord ka muutuma.
Me peame ühiselt ühiskonnas tööd tegema selle nimel, et muutuksime mõistvamaks, rahumeelsemaks ja märkavamaks.
