25. aprillil oleks vanameister saanud 80 aastaseks. Paljud asjad nihkuvad ise paika, ilma et neid tagant torkima peaks.
Kui Sass Suuman lahkus, siis jagati tema pildipärand nelja inimese vahel. Ja Imat valis oma maalid nii, et neist alati oleks võimalik näitus välja panna: 10 maali Eesti loodusest moodustavad ilusa terviku.
Selleks, et tööd vaatajale rohkem räägiksid, on hea, kui tead kunstnikust ka midagi enamat, ütles Toomas Muru näituse avamisel. Talle oli kunagi sügava mulje jätnud seik, kuidas väike Imat oma isaga mere ääres jalutamas käis ja isa oli katki teinud oma prillid, aga vajas neid hädasti nii kirjutamisel kui maalimisel. Nii nad jalutasid ja jutlesid ning isa palus pojal hästi tähelepanelikult randa uhtuvat adru jälgida, sest kindlasti on seal just täpselt ühed vajalikud prillid tema jaoks olemas. Ja nii ka juhtus – et prillid tulidki, kuidagi täiesti iseenesestmõistetavalt. “Kuidagi tore on mõelda, et mitmed näituse pildid on tehtud merest leitud prillidega,? rõõmustas T. Muru.
Sass Suuman on olnud kolm korda abielus. ?Imat, Toomas ja Aapo on ju kõik poolvennad,? on ta ühes oma varasemas intervjuus öelnud. Imat on neist kõige noorem. ?Imati keelekujund on mulle otsekohe selge ja loetav,? on ta iseloomustanud maalikunstnikust poega, kellega tal on palju ühist. Ka teine poeg Aapo Pukk teostab ennast maalides. ?Aapo maalib teises, Tallinna murrakus,” oli isa määratlus. Kolmas poeg Toomas Suuman on näitleja ja lavastaja, kes aastaid töötanud Rakvere teatris. Toomas on pärit hoopis teisest kunstiriigist. Aga kui Toomas kirjutas ja dramatiseeris Liivad, tõi ta selle isale lugeda. See oli Sass Suumani hinnangul hästi kirjutatud ja mängitud. “Muide, Tuglas rikkus selle ära ja kirjutas Liivid. Peab olema Liivad, sest Liiv mõtles selle nime all Eestimaa liivast pinnast.?
Metsast tulnud
Aleksander Suuman sündis 1927. a kevadel Virumaa metsade keskel ja veetis seal ka nooruse. Ta oli kadestanud neid, kes merd maalisid ja sellest kirjutasid. Kuna ta ei saanud aru mõnedest mere- ja laevaterminoloogiasse kuuluvatest sõnadest, läks ta viieks aastaks Vilsandile elama. Looduse keskel elades aga oli pea võimatu maalida. Ta imetles seda nii väga, et tundis, et ta mõtted kahvatusid looduse vägevuse kõrval. Valgust ja päikest sunnib looma pigem igatsus millegi võimsa järele kui selle ligiolek. Kunstis hoidis Suumani Sass vanade meistrite ligi, ammutas teadmisi pigem füüsikast, astronoomiast ja botaanikast kui kirjandusloost, oli jahi- ja kalamees, aga ennekõike kunsti pühaduse ja puutumatuse valvur, on tema kohta öeldud.
Veel on meenutamist väärt seik, et kui Sass neljakümne seitsmendal aastal Tartu Kunstiinstituuti läks, oli seal direktoriks skulptor professor Starkopf. ?Starkopf päris kohe, kust sa tuled. Ah et metsast, nentis. Siis kahtles kohe, et mis see poiss ikka oskab. Ütles: mine õue, seal on puukuur. Seal on modelleerimise pukk ja paar-kolm sisseastujat. Et tuleb paari tunni pärast vaatama ja siis ütleb… Tuligi otse minu juurde. Võttis sirkli ja mõõtis, algul modelli, siis savist pead. Siis tegi seda veel kord ja ütles: “Kurat, esimest korda näen, et pea ei ole mitte ainult sarnane, vaid millimeetri pealt samasuurune ka.” Professor keeras selja ja läks. Ega ma siis veel teadnud, et olin vastu võetud, sest elusuuruses savipäid teha oli minu puhul loomulik asi. Mul oli ju seljataga oma stuudio koera ja marjakorjajatega…? saab lugeda seitsme aasta tagusest Eesti Päevalehest. Karjapoisina oli tulevane kunstnik jõekaldast sinisavi koukinud ja teinud sellest kännu peale elusuuruse Musta Antsu pea. Sass modelleerinud Musta Antsu pead seni, kuni karjakoer haukuma hakkas. ?Noh, kui koer juba haukuma hakkas, pidi see ju sarnane olema. Must Ants oli koera ükskord kaikaga loopinud ja koer seepeale haukunud.? Marjulised läksid mööda ja Sass peitis ennast põõsasse. Ta oli riides nagu kaltsakas, pesemata, juuksed sassis. ?Naabriküla naised läksid mööda, mõni nende hulgas veel ilus ka. Häbelik nagu ma olin, tõmbusin kohe varju.? Kui marjulised kännu juurde olid jõudnud, hakanud nad hirmsasti kiljuma ja jooksnud laiali. “Eks neile vist tundus, et Must Ants on maha löödud ja siniseks tõmbunud pea kännu otsa pandud,” oli Sassi selgitus.
Kunst ja luule
Suuman oli kogu oma elu kunstiõpetaja, algul Rakveres ning aastast 1958 Tartu Kunstikoolis. Ta õpetas keerulist vaadet koondama selgeteks ja lihtsateks kujunditeks ning kogus enda ümber noori ja ilusaid.
Teise poole Aleksander Suumani loomingust moodustab luule. Näituse avamisel tegi väikese põike tema luulesse Hannes Varblane. Ka Suumani luule koosneb suuresti looduspiltidest. Viimases pildikeses oli juttu ka tema naisest ja Imati emast Bibist, kel on samuti paar luulekogu ilmunud. Poeg Imati sõnul suutis isa oma tähelepanuvajaduse luule kaudu rahuldada ning see andis talle võimaluse puhast kunsti teha. Kui kunstnike liitu teda vastu ei tahetud võtta, siis tänu ilmunud luulekogudele polnud tal kunstis enam vajadust ennast tõestama hakata, vaid ta sai end väljendada vabalt ja lõpuni ausalt. Ka Jõgeva linnapea Viktor Svjatõ?ev märkis näituse avamisel, kui olulised on meile loodusvaated ja millist rahu nad suudavad pakkuda, ning rõõmustas vastavatud näituse üle.
Imat Suumannil on lisaks maalimisele ka üks salahuvi. Ta on omanäoline klaverimängija ja jazzisõber. Muusika on end tema juurde poetanud täiesti märkamatult, ise, enesestmõistetavalt. Imati mängurõõmust on osa saanud vaid lähemad sõbrad ja tuttavad. Tema isa näituse avanemisele aitasid kaasa Jõgevalt pärit muusikud. Soe on tunda, et ka siinne ümbruskond oma maastiku ja olustikuga on sügava jälje jätnud siit minejaile. Ants Laig ja Toomas Herman on muuseumi saali hea akustika üle nii heldinud, et see on tekitanud lisaks juba paarile siinsele esinemisele mitmeid häid plaane, kuidas oma koosmängimissoovile uusi rakendusi leida. Seekord tegid esinemisel kaasa ka Rait Herman trummidel ja Roland Karu saksofonil.
Oma loomingu ja otsingute kohta on Sass Suuman väitnud: ?Mulle meeldib eksinud olla. Kui ma end kunstnikuna leian, hakkan seda kordama, mis on loomingu surm nagu populaarsuski.? Eksimised tekitavad küsimusi ja loovad vastuseid. Nii ta ongi rahulikult lasknud asjadel kulgeda ilma väliste näitajate pärast muretsemata ning seda sügavat rahu võib tunda ka tema maalitud maastikes. Selle tunnetamiseks tuleb leida pisut aega ja piltidega sõbraks saada. Selleks on Jõgeval Betti Alveri Muuseumis aega aprillikuu lõpuni.
HELI JÄRV
