Olgem ausad, ega Laur tulijate peale pahane polnud: iga korraldaja on ju õnnelik, kui inimesed tema vaeva hindavad ja kohale tulevad. Tõsi: kõige nooremaid, 50cc ja 65cc masinaklassi võistlejaid tuli kohale vaid neli. Ja ega lastesõiduks selline ilm väga sobinudki. Ent suurematel krossiratastel, külgkorviga tsiklitel, ATVdel ja quadracer’itel ehk kaherattaveoga võistlus-ATVdel sõitjaid oli kohal üle ootuste palju. Küllap on varasemad supikrossid osalejatele siis sedavõrd hea mulje jätnud.
Mis aga porisse puutub, siis seda laupäeval Kurista linnamäel juba jätkus, sest vihma on viimasel ajal omajagu sadanud ja sadas ka laupäeval. Võistlejatele põhjustas see muidugi ebamugavusi, aga publikul oli lõbu laialt.
“Pärast kolmandat ringi on kõik võistlejad ühte nägu,” ütles teine Linnamäe krossiklubi juhatuse liige Martin Meltsas muigamisi.
See tähendas, et kolmanda ringi järel olid kõik võistlejad ja nende masinad ühtlase porikihiga kaetud. Eriti külgkorvide ja ATVde sõidu ajal tundus, nagu oleks käimas mingid sõjaväemanöövrid, millel osalejad end maastikukarva maskeerimisrüüdesse on riietanud. Ainult silmavalged välkusid, kui masinad mööda sõitsid.
Uus kogemus
“Seda, kuidas masina pärast puhtaks saab, pean alles uurima hakkama,” ütles pärast tunnipikkust ATVga rajal viibimist Jõgeva valla ettevõtja Ahti Sei. “Proovisin krossi sõita alles esimest korda, nii et varasem kogemus puudub. Mudasajus prillideta sõitmise oskus on vist ka mingi eriline oskus, mis mul alles omandada tuleb. Aga pähe jätta polnud prille ka mõtet, sest kahe ringi järel olid need täiesti läbipaistmatud.”
ATV soetas Ahti Sei endale selleks, et vahel metsa all sõitmas käia. Väga tihti tal enda sõnul küll selliste “lolluste” jaoks aega polevat. Aga kui selline võistlus, kus harrastajadki osaleda saavad, suisa koju kätte tuuakse, siis tekib ikka kihk ära proovida. Tulemus polnudki halb: 17 ATV-sõitja hulgas oli Ahti Sei üheksas.
Esikolmikusse pääsesid ATVdel Indrek Raba, Tamur Vanker ja Kalev Tammik, quadracer’itel Paavo Voogre, Andres Einson ja Kait Kompus ning külgvankritega tsiklitel Tanel Reesna/Ruslan Talf, Andres Angerjas/Reigo Prosso ja Madis Olt/Tõnu Valdmaa. Olgu öeldud, et Supikrossil oli tegemist kestvussõiduga ning mainitud masinaklassid olid rajal tund aega.
125cc, 500cc ja 80cc masinaklassis võistlejad ja n-ö külamehed viibisid rajal poolteist tundi. 125cc klassis suutsid kõige suurema arvu ringe läbida Riho Peilman, Taavi Laur ja Markus Hansaar, 500cc masinaklassis Riho Kollist, Kermo Kiiler ja Alan Truus, 80cc masinaklassis Andre Park, Kevin Kuusik ja Tom Õunmaa ning “külameeste” hulgas Gerry Insler, Marko Keel ja Tarmo Tint. 50cc ja 65cc masinaklassis sõideti 20 minutit ning parimad olid vastavalt Christopher Talli ja Aron Lenzius.
Võidujooksuga start
Stardile eelnes Supikrossil, muuseas, võidujooks. Sõiduriistad rivistati nimelt stardijoonele, võistlejad aga sellest mõnikümmend meetrit eemale. Käskluse peale tormasid sõitjad siis masinate suunas ning kes enne kohale jõudis, sai ka enne rajale.
“Kestvussõitude puhul kasutatakse sellist startimisviisi mõnel pool mujalgi,” ütles Peeter Laur. “Nii ei teki liiga suurt stardirüsinat ja koos startivate eri masinaklasside esindajatel tekivad ka võrdsemad võimalused.”
Kes arvab, et kohtunikel ringide loendamine numbrite ja nägude poriga kattumise tõttu sassi läks, see eksib: ringe loendas tegelikult hoopis vastav aparaat ja abiks olid talle selle juures võistlusmasinate külge kinnitatud transpondrid.
Supikrossiks nimetatakse Linnamäe krossiklubi hooaja lõpuüritust sellepärast, et see lõpeb alati ühise supisöömisega. Seegi kord oli võistlejate ja pealtvaatajate jaoks Sadalast tellitud 80 liitrit eriti maitsvat hernesuppi ning ürituse lõppedes oli see ka ära söödud.
“Kui võistlejate arv veelgi kasvab, peame Supikrossi vist sportlikumaks ja võistluslikumaks muutma,” tõdes Peeter Laur. “Aga harrastajatele peab osalemisvõimalus ikkagi jääma.”
RIINA MÄGI
