Kasupäeval on kohane mõelda hingedeajale ja meenutada, kuidas seda
põlisrahva kombel pidada.
Mõniteist aastat tagasi kutsus Muinsuskaitse Selts eesti rahvast taas
tähistama hingedepäeva. Täna mäletame oma põlistavasid paremini kui
nõukogude aja lõpus ja kõneleme hingedeajast ja hingede päevadest.
Hingedeaeg kestab sügiskuu algusest uue aastani. Pereti võib
hingeõhtute aega pidada nädalast kuuni. Sel ajal tähistatakse eriliselt hingedele pühendatud päevi järjestikustel neljapäevadel, mõnikord ka
esmaspäevadel või teisipäevadel.
Hingedeajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd
lükatakse võimalusel edasi ning pärast päeva loojumist ei töötata
sootuks. Hingeõhtuil on tavaks mõistatada mõistatusi ja jutustada
lugusid. Vanade päevapiltide vaatamine aitab meenutada lahkunud
emasid- isasid.
Neil õhtuil oleks tore leida rohkem aega laste jaoks, et jutustada oma pere lugusid ja arutada mineviku ja tuleviku üle. Aeg ju tegelikult hinge jaoks ei
loe. Oluline on tunda sidet eelmiste ja praeguste põlvede inimestega. Me jagame samu tundeid, näojooni, mälestusi, keelt ja meelt
Hingedeõhtul kaetakse laud kõigest heast ja paremast, mis kodus leidub.
Esimesel ja viimasel hingedepäeval on laual olnud selleks puhuks tapetud loomast valmistatud road. Pärast hingede kostitamist süüakse ise. Toitu
võib viia hiide, kalmule, sauna või Lõuna-Eesti tava kohaselt pööningule.
Meie rahvas on ikka olnud hinge-usku. Hing on meil meeles ja keelel. Kui
miski on hingel, on hing raske, kui miski rõõmustab, muutub hing kergeks. Iidvanas kuldnaise laulus on hing üks neid olulisi asju, mida
on vaja selleks, et muuta kulda elavaks.
Inimene peab end hoidma, et hing püsiks sees. Kui heidad hinge, ootab ees Toonela tee. Kuid hingedeajal ja teistel pühadel päevadel tuleb hing tagasi, et rännata vanu radu ja olla kodustega.
Olgu koduste askelduste juures, olgu kalmule minnes, olgu mõttes või valjusti, paljud meist kõnetavad lahkunud lähedasi. Oleme ju üks pere ja
üks rahvas siin- ja sealpool Toonela jõge. Meil on üksteisest tuge.
Hoidmist vajab ka elava inimese hing. Sageli läheb kergemast sellestki, kui saab midagi hinge pealt ära rääkida. Hinge kosutab loodus, kaunis looming ja lähedaste toetus. Hingejõudu annavad hiied ? pühad ja puutumatud rahupaigad, mis on alati olnud ja peaksid alati jääma.
Nüüd, kui kümned ja kümned põlved esivanemaid on kodus käimas, kerkib
tungivalt meelde küsimus: kuidas me hoiame nende, meie ja järeltulevate
põlvede hiisi? Kuidas hoiame Kunda hiiemäge, Paluküla hiiemäge, Ebavere hiiemäge, Panga panga hiit ja kõiki neid teisi, mida ähvardab häving ehituste või unustuse läbi? Mida teeb iga eestlane, mida teeb iga ärimees või ametnik selleks, et hiied oleksid hoitud ja saaksid rahus kasvada?
Koju tulnud hingede hulgas on mehed ja naised, kes läksid malevate kaupa
välja, et kaitsta oma elu hinnaga meie maad ja rahvast, hingede- ja hiiteusku, maameelt.
Koju tulevad hinged, kes kasvatanud kümne tuhande aasta jooksul suure, sügava ja ilusa vaimupärandi. Meie muuseumidesse on talletatud vaid osake sellest, ometi on need muuseumikogud maailma suuremad. Suur osa pärandist elab märkamatult meie keeles, meeles, hoiakutes ja tavades.
Mida me teeme selle pärandi uuesti mõtestamiseks ja lastele edasi andmiseks?
Eesti rahvas alles hakkab märkama, et oleme oma loodushoidliku
pärimuskultuuriga, oma hiite ja hinge-usuga Euroopa väärikamaid
põlisrahvaid. Meie kultuurimälu teab, kuidas elada kooskõlas iseenda, teiste rahvaste ja loodusega mõnukalt kaua aega. See on meie esivanemate
tarkus.
Hingedepäevadel süütavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste
kalmudel küünlad. Paljud põlisrahva aate kandjad viivad tule ja annid ka
vanadele külakalmetele ning hiitesse.
Hinged tulevad vaikse ilmaga. Nõos on kõneldud:
“Ma mäleta veel, üteldi: ?Engiaigu om nii vaikne, et puuleht ka ei liigu, et aena vai villä põllul rõuku paned, vajub kokku ja ei kuiva, lääb kopitama.? Kõneldi, et selleperäst om vaikne, et engeaigu surnude enge käevä, tol ajal ütest tõise käevä. Oma kodun, kos na eläsivä ja kost neid mateti ja kõnniva ka mujal, kos na om elun käenu.”
Põlisrahva jaoks on hingedeaeg vaikne ja rõõmus aeg. Kui hingi hästi vastu võtta, on nende külaskäik õnnistuseks kodule.
Vaikset hingedeaega ja head hingejõu kosutust! <P>Ahto Kaasik,
Maavalla Koja vanem
