Sõbrapäeva sümboliks on teatavasti süda. Kõigepealt avasidki võõrustajad ja külalised üksteisele oma südame. Seda tehti sel moel, et igaüks joonistas pikale paberipaanile oma ülemise kehapoole ning maalis eriti detailirohkelt välja just südame. Lihaseid ja veresooni, millest süda objektiivselt võttes koosneb, keegi siiski joonistama ei hakanud, vaid igaüks püüdis kujutada seda, mis tal südamel, st mis tema jaoks siinilmas kõige hingelähedasem.
Kui südamepildid valmis said, püüdis Jõgeva Kunstikooli õpetaja Elita Järvela neid kujundite tasandil lahti mõtestada ja sedakaudu joonistajate isiksusi põgusalt analüüsida. Selgus, et kahe kooli õppurite hulgas on nii romantikuid kui humoriste, nii traagikuid kui ka unistajaid.
“Oma südames toimuva paberil kujutamine oli kui väike harjutus võimalikuks tulevaseks kunstnikueluks,” ütles Elita Järvela. “Kunstnik ei saagi ju luues varjata seda, mis ta südames toimub: muidu pole see, mida ta loob, üldse kunst.”
Vorstikeerutajad
Pärast ühisjoonistamist läksid Mustvee Muusika- ja Kunstikooli kunstiosakonna üheksa õpilast ja kolm õpetajat savitundi, milles Jõgeva Kunstikooli juhataja Anne Nurmik õpetas nn vorstikese tehnikas vaasi ja kaussi valmistama. Parajatest savitükkidest tuli peopesade all umbes sentimeetrise läbimõõduga vorstikesi või pigemini ussikesi rullida ning need siis üksteise järel vaasi või kausi põhjaks ja seinteks keerutada.
Nagu selgus, kippunuks ka see pealtnäha lihtne töö ilma juhendaja kuldaväärt näpunäideteta kiiva kiskuma. Selleks, et vorstike ühtlane tuleks, peab savi näiteks rullima ainult peopesade randmepoolse siledama osaga. Vorstikese seda külge, mis eelmise spiraalikeeru külge kinnituma peab, tuleb aga veega niisutada: siis tekib sinna liimina toimiv vedel savikiht.
Anne Nurmiku eestikeelseid juhiseid tuli Mustvee õpetajatel Larissa Koroboval, Riina Mereväli-Vingert?ukil ja Riina Müürsepal küll osade õpilaste jaoks vene keelde tõlkida, aga innukat kaasatöötamist see ei seganud. Usinamad said valmis nii vaasi kui ka kausi. Tööd jäeti kuivatamiseks ja põletamiseks võõrustajate hoolde.
Hinges Peipsi
Kui noorim Mustvee külaline Kristina Aganit? ohkas savitunnis oma sõlmiliseks ja kandiliseks minema kippuvat savivorstikest vaadates, et ta tahaks juba koju minna, siis mõned Mustvee lapsed oleksid Anne Nurmiku sõnul tahtnud hoopis Jõgeva Kunstikooli jäädagi.
“Meil siin on ju palju rohkem ruumi kui Mustvee koolis,” ütles Anne Nurmik. “Mustvee omad on ikka väga tublid, et nad oma kitsastes tingimustes nii toredaid asju suudavad teha, nagu nende kaasa toodud näitusel näha võib.”
Anne Nurmiku sõnul oli siiraste ja vahetute vene laste õpetamine tema jaoks huvitav kogemus. Mustvee õpetaja Larissa Korobova jälle arvas, et Anne Nurmik osutus tunduvalt temperamentsemaks ja energilisemaks, kui ühest eesti kunstiõpetajast arvata oleks võinud.
“Meie laste jaoks oli Jõgeval käik tore juba sellepärast, et ega me varem suurt kusagil külas pole käinudki,” ütles Larissa Korobova.
Mustveelastel on nüüd plaanis Jõgeva kunstikooli rahvas endale külla kutsuda. Kuna ruumid on sealsel 21 õpilasega kunstiosakonnal tõesti kitsukesed, oleks soodsam aeg vastukülaskäiguks näiteks kevadel, kui juba õues tegutseda saab. Näiteks võiks siis ühiselt Peipsi järve äärde maalima minna.
“Kui ruumid on Jõgeva Kunstikoolil suuremad, siis meil on jälle käepärast Peipsi järv, millega Pedja jõge kuidagi võrrelda ei anna,” ütles Larissa Korobova. “Kui meie lastele vaba teema anda, siis joonistavadki nad alailma Peipsi järve: selle kaldal on nad kasvanud ning see on neil ikka hinges ja mõtetes.”
Sõbrapäeva on Jõgeva Kunstikoolis peetud kogu kooli ajaloo vältel, ent kui varem tehti seda isekeskis, siis viimasel kahel aastal on seks puhuks sõbrad külla kutsutud. Möödunudaastasteks külalisteks olid Siimusti lastekodu Metsatareke lapsed.
Mustvee Muusika- ja Kunstikooli näitust “Sõbralt sõbrale” saab Jõgeva Kunstikooli ruumes näha 27. veebruarini.
RIINA MÄGI
