Möödunud laupäeval selgitati Torma spordihoones maakonna karikavõitjad võrkpallis. Osavõtjate arv oli viimaste aastate suurim: seitse nais- ja kuus meeskonda. Arvestades, et sügisel toimunud Vooremaa karikavõistlustel oli naiskondi kaks ja meeskondi ei tulnud üldse välja, oli see ootamatu arenguhüpe. See meenutas natuke juba ennemuistseid aegu, kui numbrid olid kordades suuremad.
Selle ootamatu tõusu taga oli karikavõistluste peakohtuniku Aarne Neimanni aktiivne korraldustöö. Nimelt võttis ta võistkondadega isiklikult ühendust ja proovis leida kõiki osapooli rahuldavat võistlussüsteemi ja ajakava. See tootis tulemust. Sest mänguhuvilisi on, aga kui juba võistlustele minnakse, siis tahetakse rohkem mängida, mitte saata päeva mööda oma mängukorda oodates.
Neimanni töö kinnitab, et sportlased ei olegi kõik veel maamunalt kadunud. Nende välja saamine võistlustele eeldab aga võib-olla varasemast enam individuaalset tööd. Ei piisa sellest, kui võistluste juhend kodulehele üles riputatakse või see parimal juhul klubi meilile saadetakse. See ei tekita kelleski erilist huvi ega sunni klubi eest välja minema.
Võib-olla tasuks sellest eeskuju võtta ka mitmetel teistel pallimängudel. Alles hiljuti jäeti osavõtjate puudusel – ei olnud ainsatki soovijat – ära isegi maakonna meistrivõistlused korvpallis. Eestlaste ühel kultusalal, kus veel veerandsada aastat tagasi maakonna meistrivõistlustel osalejaid jätkus kolme liigasse. Või kuidas jalgpallimeister selgub nüüd kolme meeskonna vahelisel kiirturniiril. Võrkpalli karikavõistlused näitasid, et saab ka teistmoodi.
