Mõneski mälumängus võiks küsida, kes on see põltsamaalane, kes mänginud amatöörteatri etenduses Ivan Julma, olnud filmipartneriks Rita Rätsepale ja kirjutanud mitu spordiraamatut.
Õige vastus on Jaak Valdre, kes endale nime teinud ka mälumänguri ja mälumängu küsimuste koostajana. Parafraseerides Raimond Valgre laulu „Pühapäev Kadriorus” võiks aga Jaak Valdre kohta öelda nii: kes kohata mind soovib töisel argipäeval, see kindlasti võib leida Kadriorust mind.
Kui palju olete üldse kirjutanud raamatuid spordiajaloost?
Lugesin üle ja sain kokku kaheksa. Viimasena, sel aastal ilmus „Eesti tõstespordi ajavaod II“. Raamatu esimene osa, mis trükitud 2017, käsitleb meie tõstespordi ajalugu algusaegadest kuni II maailmasõjani. Esimesel raamatul on kaanekangelaseks esimene eestlasest olümpiavõitja Alfred Neuland, teisel mõistagi Jaan Talts.
Kuidas sündis raamat ,,V Olümpiamängud. Stockholm 1912“, mille kaasautor koos Tiit Kuninga ja Kalle Voolaidiga olete?
Olin Põltsamaa linna stipendiaat Rootsis Hola rahvaülikoolis. Kui tagasi tulin, otsis mind üles mälumängukaaslane Tiit Kuningas. Ta rääkis rootsikeelsest Stockholmi olümpiamängude raamatust ning küsis, kas ma tõlgiksin selle ära. Hakkasingi sellega tegelema. Seoses loometööga käsin korduvalt Stockholmis, tutvusin olümpiastaadioni arhitektuuriga. Seda nägemata oli jube raske raamatut tõlkida.
Mida peate oma raamatute eripäraks?
Arvan, et kindlasti on omapära olemas. Mulle meeldib väga istuda arhiivides ja kasutada arhiivimaterjale. Neid uurides ja fakte täpsustades olen leidnud palju uut ja põnevat, samuti vigu entsüklopeediates ja Eesti spordi bibliograafilises leksikonis. Võimalik, et vigade tekkimist soosis asjaolu, et nõukogude ajal oli ligipääs arhiivimaterjalidele oluliselt piiratud. Nii saigi kirja pandud selliseid suvalisi asju, et paneb lausa imestama.
Samuti olen kohtunud mitme, nüüdseks juba igavikuteele lahkunud kuulsa spordiinimese lähedastega, kellelt saanud kirjapandud meenutusi, mis sisaldavad väga palju ainulaadset.
Millistest raamatutest tunnete ise suurimat kordaminekurõõmu?
Arvan, et ,,Eesti tõstespordi ajavagudest“. Aga eks kõik raamatud ole kallid nagu oma lapsed. Päris raske oli kirjutada raamatut Eesti sumo ajaloost („Kaidost Kaidoni. Sumomaadlus Eestis 1994–2008“), sest eestikeelseid termineid sumost õieti polnudki.
Ka raamatust ,,Eesti laskesport Argentiina karika valguses“, mille tegime koos Ago Kallandiga. Raamatute koostamine on huvitav ja mõtlemist nõudev töö, vahel süvened mõnesse küsimusse sedavõrd, et ei saa öösel magadagi. Vahel tulen ka öösel üles, et midagi kirja panna, sest muidu ununeb. Kui raamatu loomeprotsess käib, oled pidevalt selle sees.
Millised vahetud kohtumised spordikangelasega on olnud eriti meeldejäävad?
Nimetaksin ehk intervjuud Jaan Taltsiga, mis kestis kolm tundi ning oli ka omajagu keeruline. Olümpiavõitja, maailmameistri ja mitme maailmarekordi omanik on ju suur täht, kelle usutlemine nõuab vastutust ning põhjalikkust. Intervjueerimisel avanes mulle märgatavalt Jaan Taltsi isikus, tema suur tahtejõud. Olümpiavõitjaks võivad tulla mitmed, kuid sellist tahtmist nagu Jaan Taltsil, kõigil pole.
Internetist võib leida video, milles kutsute taastama Eesti esimese iseseisvusperioodi tuntuima karikaturisti Gori (Vello Agori 1894–1941) hauatähist. Miks just Gori?
Olen loonud mittetulundusühingu Spordiajaloo Klubi Alfred, millele nime panemiseks sain inspiratsiooni meie esimese olümpiavõitja Alfred Neulandi nimest ja mis tegeleb sageli unustusehõlma vajunud spordikuulsuste aga ka teiste tuntud inimeste mälestuste jäädvustamisega, nende haudade korrastamisega jne.
Tänavu veebruaris oli Goril 125. sünniaastapäev ning temast kujundas postmargi Riho Luuse. Gori haud oli aga rüüstatud ja plaadilt tähed lahti kangutatud. Vaatasime, et niimoodi ei saa asja jätta. Siis kutsusingi Hooandja kaudu Gori hauakivi taastama. Saimegi kokku vajaliku rahasumma ja tööd said tehtud.
Leidsime üles ka Gori lapselapse. Teatris Varius lavastati Gori-teemaline näidend. See oli samuti minu idee.
Spordiajaloo Klubi Alfred on organiseerinud ka tähiste panemist kuulsatele tõstjatele Gustav Ernesaksale Kivilool, Alfred Schmidtile Maidlas ning Rudolf Tihasele Palupõhjal.
Kunsti tutvustamisse olete veelgi panustanud?
Olen organiseerinud ja kureerinud kunstinäitusi tundmatute või vähetuntud kunstnike töödest. Näiteks iseõppinud kurt kunstnik Voldemar Noormägi, kes on rohkem tuntud tõstjana (Heinz Valk andis tema loomingule tunnustava hinnangu) ning kelle õlimaalid olid väljas Pärnu Endla teatri galeriis, Vändras, Põltsamaal, Narvas ja Tõrvas.
Evald Reier ehk Eia (šaržimeister), kelle šaržinäitused Tallinnas, Pärnus, Põltsamaal, Hageris, Viljandis ja Karksi-Nuias on olnud populaarsed. Näitust on tellitud veel mitmele poole.
Millist taktikat rakendate Vikerraadio legendaarsele saatele „Mnemoturniir“ küsimuste koostamisel?
Uurin ajalehtedest, ajakirjadest ja raamatutest fakte ning mõtlen, mille kohta võiks koostada huvitava küsimuse. Arvan, et „Mnemoturniirile“ olen tänaseks saatnud ligi kuuskümmend küsimust. Kuus-seitse nendest on tunnistatud parimaks küsimuseks, mille eest olen saanud auhinnaraamatu.
Juba kuusteist aastat koostan küsimusi ka sporditeemalisele kooliõpilaste mälumängule „Bumerang“, mille Eesti Spordilehe peatoimetajana algatas kunagi Tiit Lääne. Ta kutsus mind ka küsimuste koostajaks ning korraldajaks. Nii on see jäänud tänaseni. Küsimused on üle Eesti erinevatele maakondadele erinevad ja nii on igal hooajal valminud ligi kolmsada küsimust, kokku ehk seitsme tuhande ringis. Selleks on tarvis palju lugeda, süveneda, hästi kursis olla igapäevaste spordisündmustega, need nädalas korra või paar üle vaadata. Küsimusi välja mõeldes saan ka ise teada palju huvitavat, mis tuleb kasuks mälumängudes osalemisel.
Näiteks koos Põltsamaa võistkonnaga osalen üle-eestilises Maakilvas, kus ülemöödunud aastal saavutasime kolmanda koha. Kuulun ka Jõgeva valla mälumänguvõistkonda, mis tuli võitjaks tänavustel Eestimaa suvemängudel Tartus.
Olen mänginud „Miljonimängus“, kus küll väga hästi ei läinud. Samuti ,,Kahevõitluses“, kus võitsin reisi Itaaliasse ja Prantsusmaale. Bali saare reis jäi liigse enesekindluse tõttu siiski kahjuks ära.
Kuidas teie mälumänguhuvi üldse alguse sai?
Kui Lustivere koolis õppisin, osalesin mälumängus individuaalvõistlejana ja Põltsamaa keskkoolis klassidevahelistes mälumängudes. Harrastasin mälumängu ka Eesti Põllumajanduse Akadeemias õppides. Meie kursuse meeskond tuli EPA võistlustel kokkuvõttes kolmandale kohale.
Põltsamaal kohtab teid ennekõike nädalavahetustel. Argipäevadel võib leida aga Tallinnast Kadrioru staadionilt. Mida seal teete?
Olin pikka aega vabakutseline. Kui viimane raamat valmis sai, tundsin vajadust vahepeal vahet pidada ja hinge tõmmata. Kohe on raske uue loomingulise tööga alustada. Olen oma elus pidanud ikka mitmeid ameteid. Näiteks olin portjee Lasnamäel hotellis Susi. Öötöö hakkas aga väsitama. Päeval küll magasin, kuid elurütm läks sassi.
Hiljuti sain põneva tööpakkumise Kadrioru staadioni administraatori kohale. Töö on päris huvitav. Meeldiv seotus spordiga, sest kohtan seal sageli kuulsaid sportlasi, kellega võimalus lähemalt tuttavaks saada. Tuntud spordiinimesed on üldjuhul sõbralikud, saavutused pole nendele „pähe löönud“.
Milliste spordialadega olete lisaks mälumängule veel tegelenud?
Lustivere kooli omaaegne direktor Lembit Laja ergutas mind kunagi kabet mängima. Samuti olen harrastanud kergejõustikku. Kui tervis kannatab, võiks proovida kergejõustikku ka veteranide klassis.
Kuidas jõudsite harrastusteatri lavale?
Põltsamaal loodi aastaid tagasi amatöörteater, mida juhendas lavastaja Ellu Puudist, kellel mõned päevad tagasi oli 90. sünniaastapäev. Siis alustasingi. Näitlemine hakkas mulle meeldima ja mängitud sai päris mitu aastat. Näiteks Põltsamaa lossihoovis mängisime Giovanni Boccaccio „Dekameroni”. Võimalik, et mõnele ei meeldinud, et sellist näidendit mängiti kiriku läheduses.
Kõige huvitavam oli mul Vene tsaar Ivan Julma roll Ain Saviaugu lavastatud Põltsamaa ajaloost kõnelevas näidendis ,,Ulm“. Lugesin Ivan Julmast läbi ka raamatu. Selles rollis pidin tegema kurja häält ja vehkima nuudiga, sest Ivan Julm oli ikka tõesti julm valitseja.
Minu sõdureid mängisid tookord kaksikvennad Märt ja Priit Pius, kes siis õppisid veel gümnaasiumiklassides.
Ergutasin neid mängima julgemini, sest sõdurid peavad sellise karakteriga olema. Nüüd on saanud neist väga tuntud näitlejad. Vaadake, kui kaugele nad välja on jõudnud.
Olete mänginud tänu oma näitlemisoskustele ka mitmes filmis, millistes?
Mõned filmid ikka on. ,,Täitsa lõpp” (2011), kus mängisin hullumaja sanitari. Siis ,,Curiosity Kills” (,,Uudishimu tapab”, tudengifilm 2012, režissöör Sander Maran), kus mängisin ühte peaosalist – isa. Kusjuures minu filmiabikaasaks on selles linateoses tuntud näitleja Rita Rätsepp. Siinkohal meenub seik selle filmi võtetest.
Rita pidi mulle ühes stseenis lahtise käega vastu kõrvu virutama. Ega ta algul ei julgenud kõvasti lüüa. Siis, kui oli juba mitu duublit filmitud, ütlesin, et löö ikka kõvemini, ja ta lõpuks virutaski. Pauk tuli natuke ootamatult ning eks ma tegin ehmatanud näo, aga seda oligi režissöörile vaja. Muide, see film on osalenud 105 erineval filmifestivalil (Aafrikas, Aasias, Austraalias, Euroopas, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas), mis on Eesti filmide osalusrekord ja võitnud 16 auhinda. Filmis ,,Vaba maa” (tudengifilm 2012, režissöör Anna Hints) mängisin samuti isarolli.
- aastal toimunud Eesti Vabariik 100 filmiideede konkursil valiti minu idee „Pooljumal Anna” (esimesest eestlannast maadlejast Anna Buschist ja tema seiklusrikkast elust 19. sajandi esimesel poolel) viieteistkümne parema esildise hulka.
Kuidas hindate oma kodulinna Põltsamaa praegust käekäiku?
Ennekõike meeldib mulle siinne igati vilgas ja mitmekülgne kultuurielu. Siin tegeletakse koorilaulu, puhkpillimuusika, rahvatantsu ja näitemänguga. Võimalik on harrastada breiki ja muudki huvitavat. Sageli toimuvad teatrite külalisetendused. Inimestel on, mida vaadata, teha ja kuhu minna.
Mind köidab Põltsamaa rahulikkus, turvalisus ja rohelus. Kohalikku poliitikasse pole ma põhjalikult süvenenud. Võib-olla edaspidi tekib ka selle vastu huvi.
Ka sport on meil alati au sees olnud. Põltsamaal mängitakse aktiivselt jalgpalli ja võrkpalli. Linnale on palju kuulsust toonud maadlus. Nüüdseks on aga treener Arved Külanurm jäänud pensionile ning talle on raske asendajat leida.
Milline loominguline töö lähiajal ees ootab?
Koostan juba vaikselt ,,Eesti tõstespordi ajavagude“ kolmandat osa. Sügisel ja talvel on rohkem aega, ja kui igapäevases töös vaheaegu tekib, saan ka Kadriori staadionil tegeleda spordilooliste materjalidega ja teemakohase kirjatööga. Seda on lubanud ka staadioni direktor Olavi Sikka. Kohal peab staadionil aga alati olema, kuid tööd pole talvisel perioodil mõistagi nii palju kui suvekuudel.
Näitleja Priit Pius
„Meie kohtumised Jaak Valdrega olid laval õige põgusad, aga ta oli laval alati igatepidi kohal ja olemas. Juba oma mõõtudega jättis ta endast mälestuse kui hirmutavast hiiglasest laval. Ivan Julma roll oli justkui tema jaoks loodud. Meid, noori, julgustas ta laval julgemini tegutsema.”
Jaak Valdre
Sündinud 15. märtsil 1957 Põltsamaal
Haridus:
Lustivere 8-klassiline kool
Põltsamaa keskkool
Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsamajanduse eriala
Töö:
1975–1978 teenis aega Nõukogude armee sõjalaevastikus diiselallveelaeval
Pärast sõjaväge on teinud järgmisi töid: Tallinn 1980 olümpiaehitustel keevitaja, Jõgeva Metsamajandi insener, Teenindus-tootmiskooperatiivi Tammeleht esimees, Eesti Tolliameti inspektor, massöör, Kalev Meedia sporditoimetaja, hotelli Susi portjee, küsitleja, vabakutseline ja aastast 2019 Kadrioru staadioni administraator
Raamatud:
2006 „Eesti laskesport Argentiina karika valguses” (kaasautor Ago Kallandi)
2007 „V olümpiamängud. Stockholm 1912” (kaasautorid Tiit Kuningas ja Kalle Voolaid)
2009 „Kaidost Kaidoni. Sumomaadlus Eestis aastatel 1994–2008”
2010 „Eesti kergejõustiku kullakamber” (kaasautor)
2010 „Mati Nuude” (toimetaja)
2011 „Arnold Viiding – kuulitõukaja jumala armust”
2014 „Bruno Junk – komeet käimistaevas”
2017 „Eesti tõstespordi ajavaod I”
2019 „Eesti tõstespordi ajavaod II”
Ühiskondlik tegevus:
Eesti spordiajaloo selts
Spordiajaloo Klubi Alfredi juhatuse esimees
Harrastused:
mälumäng, näitemäng
JAAN LUKAS
