Siinkirjutaja jõudis Spitaki viis kuud pärast maavärisemist, aprillis 1989. Maandusime purjakil ehitajatest tulvil transpordilennukil Leninakanis. Kunagises Tartu sõpruslinnas ja NSV Liidu kergejõustikurekordite vabrikus 1968. aasta Mexico olümpiaks valmistumisel. Just selles linnas alistas Tõnu Lepik esimese eestlasena kaugushüppes kaheksa meetri joone ja Rein Aun kogus esimese NSV Liidu kümnevõistlejana enam kui 8000 punkti.
Aga meie saabumise hetkel oli see kõik kauge mälestus. Läbi pimeduse Spitaki poole sõites ei haaranud silm kõike seda, mis oli juhtunud. Ümberringi oli vaid pimedus. Mõned nõrgalt valgustatud kohad reetsid suuri maju, mis seisid tühjalt ja purustatult. Elu nagu pärast pommituslaine ülekäimist. Õõvastav vaatepilt.
Jõudsime öösel Eesti ehitajate laagrisse, saime koos fotograafiga voodikohad ehitusmeistritega ühte soojakusse ja nii see tutvus õnnetuspiirkonnaga algas.
Järgmise päeva hommikuvalguses avanes esmapilt mägede vahelisele alale lauskmaale rajatud laagrist. Kuid päris tegelikkus tuli nähtavale alles laagrist välja sõites. See kõik meenutas justkui eilset sõjavälja. Ümberringi purustatud majad, varemed. Nende vahel ringi uitamas mõned inimesed, samuti koerad. Keegi sonkis kusagil kepiga oma endise maja kivide vahel, lootes sealt midagi leida. Teine loopis kive ühest hunnikust teise. Linna kui sellist enam polnud.
Spitaki rusude vahelt mägede suunas sõites võtsid vastu kunagised külad. Üleöö kivi- või savihunnikuks saanud majad. Küla-küla järel ühtmoodi rusudes. Aga nende rusude vahel elati. Kevad oli siin Põhja-Armeenias juba elujõus. Maapind rohetas, esimesed õunapuud olid õieehtes, õhus oli puhast värskust.
Ühe õunapuu all oli lai voodi, millel ema lapsega istus. See oli vist pea ainus maine vara, mis kokkuvarisenud majast oli välja toodud. Sellel koikul nüüd õunapuu all söödi ja tundus, et ka öösel magati. Paksude tekkide kuhil seda kinnitamas. Sest öösiti võis õhutemperatuur langeda nulli. Abisaadetistest olid mägikülla jõudnud võõramaised toiduained, seda reetsid võõras keeles purgid ja karbid. Voodi ja majarusude vahele oli üles tehtud lõke, kus kastrulis midagi keedeti.
Nii elati kogu regioonis. Oodati suve, et soojus elu lihtsamaks muudaks. Inimesed ei paistnud virisevat. Kes olid elus, olid õnnelikud.
Rahu ei olnud maakoore all saabunud aga veel ka siis. Ühel ööl keegi justkui raputas voodit, nii et uni oli paugupealt silmist pühitud. Klaasid ja nõud laual värisesid ja liikusid tasakesi, nagu oleks keegi neid lükanud. Värinat jätkus mitmeks sekundiks. Need olid järeltõuked, kohalike sõnul tavalised.
Olen Armeenias käinud pärast seda mitmeid kordi. Nagu kohalikud räägivad, Spitaki enam ei ole. Taastamistööd lõppesid koos NSV Liidu kokkuvarisemisega. Ümber endise linna on küll ohutumasse piirkonda midagi rajatud, kuid endist linna, mida siis suures lootuses taastama hakati, pole.
Leninakan, kus elab nüüd poole vähem inimesi (122 000) kui enne maavärinat, on ümber nimetatud Gyumriks.
TIIT LÄÄNE
