Üheks viiest geenivaramut koostavaks asutuseks on Jõgeva Sordiaretuse Instituut (SAI). Veel osalevad programmis Polli Aianduse Instituut, Taimetehnoloogia Uurimiskeskus EVIKA, Tartu Ülikooli Botaanikaaed ja Eksperimentaalbioloogia Instituut.
“See töö ei saa kunagi otsa. Ülejärgmisel aastal lõpeb küll riiklik programm, kuid tööd tehakse edasi. Me tahame ikkagi, et Eestis võetaks vastu seadus, millega hoitaks taimede geneetilisi ressursse,” teatas Jõgeva SAI spetsialist ja geenipanga töötaja juhataja Külli Annamaa.
Seemneid korjatakse ka katsepõldudelt
Geenipangas hoitavaid seemneid aitavad korjata-koguda ja nendega tegelda kõik instituudi sordiaretajad.
“Me käime Eestis igal suvel hästi palju ekspeditsioonidel ja kogume heintaimede seemneid. Nii oleme käinud Abrukal, Osmussaarel, Vormsil, Saaremaa rannaäärsel ja Pakri poolsaare põhjaservas, aga samuti Lääne- ja Põhja-Eesti rannikuil, Haapsalu ümbruses ning mujal Eestis. Ekspeditsioonidel käimisel peame silmas korraga kahte eesmärki: seemnete säilitamist geenipangas ja ka kasutamist sordiaretusel. Aga me korjame seemneid ka sordiaretajate katsepõldudelt,” rääkis Külli Annamaa.
“Meie kogume põldudelt ja aasadelt looduslikelt rohumaadelt kokku erinevaid seemneid ning pärast nende puhastamist, idanevuse määramist, kuivatamist ja uurimist paneme need alumiinimum-fooliumkottidega sügavkülmikusse. 18 külmakraadi juures säilib seemnete eluvõime 20, 30, 50 aastat ja isegi aastasadu. Sealjuures kontrollime me pidevalt nende idanevust ja vajadusel uuendame seemneid. Kui säilitaksime seemneid lihtsalt kapis muutuvates tingimustes, siis nad säiliksid küllaltki vähe aega, ainult 4 – 10 aastat. Geen on seemne sees, kuid me seda praegu veel ei lahka,” märkis Jõgeva SAI asedirektor Vahur Kukk.
Geenipangas 33 taimeliigi seemned
“Seemneid on vaja säilitada selleks, et tulevikuks oleks võimalik neid sorte ja aretisi kasutada kas näiteks sordiaretuses või siis geneetiliseks uurimiseks. Me ei tea praegu, kuhu suunda areneb teadus ja millised võimalused on sortide aretamisel ja seemnete kasutamisel tulevikus. Geenipangas säilitavad seemned aga kõige olulisema omaduse, idanevuse. Ning seetõttu võib vajaduse tekkimisel seemnetega läbi viia kõiki geneetilisi uurimusi. Seemnete hoidmisel ei ole kriteeriumiks, kas tegemist on vana või uue sordiga. Pigem on vanade sortide seemned väärtuslikumad, kuigi nende majanduslikult kasutoovad omadused ei ole võib-olla nüüdisaegsete sortidega võrreldavad,” rääkis geneetiliste ressursside nõukogu aseesimees, Jõgeva SAI asedirektor Vahur Kukk.
Praegu on geenipangas 33 taimeliigi seemneid, kokku 1160 säilitusühikut, sealhulgas vanemad sordid ja kõige vanem sort, 1875. aastal krahv Bergi poolt aretatud talirukis Sangaste, aga ka 1926. aastal aretatud timut “Jõgeva 54” jne.
Järgmisel aastal täitub 130 aastat talirukki, Sangaste aretamisest ja 160 aasta krahv Bergi sünnist.
Kõikides maalilma geenipankades on Külli Annamaa sõnul küll niimoodi, et seemnesäilikuid pole ainult üks eksemplar. ?Alati hoitakse kusagil ka nende dublikaate. Me nimetame neid varusäilikuteks. Näiteks säilitatakse Eesti ja kõikide teiste Balti riikide säilikute dublikaate Rootsis Põhjamaade Geenipangas. Seal säilitatakse kõikide Skandinaaviamaade taimede geneetilisi ressursse. Põhjamaade oma varusäilikuid hoitakse aga Teravmägedel vanas kaevanduses, kus aastaringne temperatuur on konstantselt miinus neli kraadi,” kirjeldas Külli Annamaa.
Kõikide Balti riikide ja ka Põhjamaade esindajad käisidki eelmisel aastal Teravmägedel, et teha kokkuvõtteid ja uurida sealseid hoiutingimusi. Võib-olla viiakse tulevikus Teravmägedele sealsesse vanasse kaevandusse kõik Eesti ning teiste Baltimaade varusäilikud. Samast on huvitatud veel mitmedki Euroopa riigid
“Praegu on seal hoiul ainult mõned Balti riikide Geenipankade esindajad,” teatas ta.
Jõgeva SAI on geneetiliste ressursside säilitamise alal kaasatud veel Euroopa programmidesse ja asedirektor Vahur Kukk on kõige tähtsama neist olulisima ehk Euroopa Taimede Geneetiliste Ressursside ECP GR programmi koordinaator Eestis.
Taimede andmebaasid eri riikides
Programmis osaleb 36 riiki. Eesti on selle täieõiguslik liige. Praegu on käsil seitsmes osaprogramm. Juba aastast 1974 on Euroopa riigid ühise organisatsioonina teinud kõik, et tagada bioloogilise mitmekesisuse säilimine. Eesti osavõtumaks on 2350 eurot aastas.
“Võrdluseks olgu märgitud, et Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa maksavad igaüks 41 000 eurot aastas. Hoolimata liikmemaksu suurusest jagatakse programmist saadavad hüved programmi töös osalemiseks kõikide riikide vahel võrdselt,” teadis Vahur Kukk.
Põhitöö toimub 20 töörühmas. Näiteks on olemas nisu, odra, kaera, heintaimede, õlikultuuride jne töörühmad, kes saavad kindlasti ka kord aastas kokku. Viie aasta jooksul toimub kaks suurkogu ja perioodi lõpus lõppkonverents.
Taimede liigipõhised andmebaasid asuvad aga erinevates liikmesriikides. Näiteks on nisu andmebaas T?ehhis, odra andmebaas aga Saksamaal jne.
RAIVO SIHVER
