“Küsimusele, kas need on teadus-, loodus- või kunstfotod, on üsna keeruline vastata,” ütles avamisel näituse idee autor, sordiaretuse instituudi teadur ja Jõgeva aleviku kultuuriseltsi Vanaveski eestvedaja Reine Koppel. “Aga eks sordiaretuse enda puhulgi tekib küsimus, kas see on rohkem teadus või rohkem kunst: kui sordiaretaja võtab appi statistika, siis on ta pigem teadlane, kui intuitsiooni, siis pigem kunstnik.”
Reine sõnul tahtis instituudi rahvas fotonäitusega pakkuda nii silmarõõmu ja hingekosutust kui ka natuke teadmisi. Need pildid, mis näitusele tulijat juba kultuurikeskuse fuajee poolel vastu võtavad, heidavadki valgust teadusasutuse ajaloole ja tänapäeva tegemistele. Näiteks on kõrvuti pandud pildid laboritööst 1920. aastatel ja aastal 2005, viljakoristusest aastakümneid tagasi ja tänapäeval, näituseboksist 1920. aastatel ja aastal 2001, president Konstantin Pätsi külaskäigust aastal 1939 ning Lennart Meri ja Arnold Rüütli visiitidest 1996 ja 2002 jne.
Kui vana ja uut viljakoristuspilti võrreldes võib näha tehnika tohutut arengut ning vana ja uut põllupäevapilti võrreldes kommete muutumist (aastakümneid tagasi tuldi põllu äärdegi ülikonna, lipsu ja valge särgiga, tänapäeva viljeluspäevale aga palju mugavamas ja ilmastikukohasemas rõivas), siis nisu ristamise piltide puhul tuleb tõdeda, et ega aja jooksul suurt muutunud polegi: selle töö juures on tähtsaimaks teguriks jäänud ikka inimese osavad, pintsettidega varustatud käed.
Kunstsöödik
Need pildid, mida galerii poolel näha saab, ongi need, mille puhul kipud küsima, kus lõpeb teadus ja algab kunst. Agronoom Tiia Kangoril õnnestus näiteks 1999. aasta 11. augustil, keset tööpäeva kaerapõllul olles jäädvustada selline haruldane loodusnähtus nagu päikesevarjutus. Päikese pildistamiseks vajaliku filtri meisterdas talle kättesaadavast materjalist ehk disketi sisust kolleeg Ilmar Tamm. Ühest küljest on see õnnestunud teadusfoto, teisalt aga ikka ka kunstfoto.
Sama võib öelda fütopatoloog Eve Runno pildi kohta, millel jäädvustatud auklikuks söödud maikellukeseleht: teadushuviline hakkab seda vaadates ilmselt uurima, kes too kahjur oli, kunstihuviline kiidab aga nii pildistaja kui ka söödiku head kompositsioonitaju: augud moodustavad nimelt täiesti korrapärase rea.
Sordiaretajal on üldse suuremad eeldused loodusest häid pildistamismotiive leida kui tavakodanikul, sest ta lihtsalt viibib looduses rohkem ja on harjunud seda n-ö rohu- või viljakõrre tasandilt uurima. Instituudi direktor Mati Koppel on näiteks leidnud kastepiiskadega kaetud ämblikuvõrgu, mis kahe viljapea vahele kootud, kõrreliste heintaimede aretaja Rene Aavola rohu sisse peidetud lõokesepesa jne.
Kvantiteet kvaliteediks
“Idee näidata instituudi töötajate paremaid fototabamusi ka laiemale avalikkusele tekkis mul mõni aasta tagasi, kui sattusin heintaimede aretuse osakonna juhataja Ants Benderi kodus tema fotoalbumit lehitsedes vahvatele piltidele ristikuõiel istuvatest kimalastest,” ütles Reine Koppel. “Kui algul suhtuti ideesse üsna passiivselt, siis n-ö kaheteistkümnendal tunnil ilmus teada-tuntud tegijatele lisaks välja veel neidki, kes fotoharrastuse viimasel ajal unarule jätnud, ent kellel sahtlinurgas koltumas huvitavaid pilte. Lõpuks tuli süda ikka päris kõvaks teha, et kokku toodud materjali hulgast näitusepildid välja valida: kõik poleks siia kuidagi ära mahtunud.”
Kuna raamid ning piltide vormistamise ja näituse ülespanemise kogemus on nüüd olemas, usub Reine Koppel, et asutuse juubelile pühendatu ei jää sugugi viimaseks sordiaretuse instituudi töötajate fotonäituseks. Seda enam, et fotoaparaadiomanike arvu kiire kasv hakkab tasapisi ikka ka fotode keskmist kvaliteeti kergitama.
“Sordiaretuse instituudiga on selline kurioosne lugu, et tihti tuntakse meid ja meie tegemisi tuhandete kilomeetrite kaugusel paremini kui paar kilomeetrit eemal Jõgeva linnas,” ütles Reine Koppel. “See näitus aitab ehk seda viga parandada.”
Näitust “Sordiaretajate vikerkaarevärviline olemus” saab kultuurikeskuse galeriis näha 17. juulini.
RIINA MÄGI
